Kliimasoojenemine vähendab üleilmset SKP-d kuni 20 protsenti
Samas läheks kohe tegutsema asumine maksma vaid ühe protsendi maailma SKP-st.
Oktoobri lõpus avaldati Suurbritannia rahandusministri tellitud raport kliimasoojenemise majanduslike tagajärgede kohta. Suurbritannias saatis Sterni juhitud töörühma raporti avaldamist üleüldine poliitikute ja teadlaste kiidukoor, sekka kostis vaid mõni üksik kahtlev hääl. Kõigi kolme suurema partei esindajad lubasid tegusid, kiitva hinnangu andsid Nobeli majanduspreemia laureaadid Robert Solow, James Mirrlees, Amartya Sen ja Joseph Stiglitz.
Enamik varasemaid uuringuid asetab kliimamuutuse majandusliku mõju järgmise saja aasta vältel vahemikku 0–3% maailma SKP-st. Isegi sel juhul tasuks tegutsemine majanduslikult ära – CO2 emissioonide kärpimine alternatiivsete energiaallikate abil praegusest veerandi võrra madalamale tasemele läheb üldlevinud seisukoha järgi maksma umbes 1% maailma SKP-st. Stern toob aga välja hoopis suuremad, hirmuäratavad arvud: järgmise sajandi-kahe vältel võib kliimasoojenemine vähendada üleilmset SKP-d 5–20%.
5–6-kraadine tõus
Sellised tulemused põhinevad kahel eeldusel. Esiteks näeb enamik seniseid uuringuid ette maailma temperatuuri tõusu 2–3°C võrra sajandi lõpuks. Nüüd aga arvab suur osa teadlasi, et ka 5–6-kraadine tõus on võimalik, kuigi vähem tõenäoline. Võrdluseks: viimasel jääajal oli temperatuur keskmiselt viis kraadi madalam kui praegu. Teiseks viitab Stern, et enamik teadlasi modelleerivad kliimamuutust vaid tõenäolisima stsenaariumi alusel ega arvesta võimaliku katastroofiga. Ta toob paralleeli kindlustuspoliisi ostmisega – kui inimesed on nõus maksma, et tagada kompensatsioon suhteliselt ebatõenäolise juhtumi puhuks, siis tuleks ka kliimamuutuse võimalike kulude arvestamisel lähtuda äärmuslikematest stsenaariumidest.
Näiteks jääliustike sulamine suurendab üleujutuste ohtu ning vähendab veevarusid, ähvardades veenappusega miljardit inimest, iseäranis Indias, osas Hiinast ja Andide piirkonnas. Viljasaagi vähenemine võib eeskätt Aafrikas jätta nälga sadu miljoneid inimesi. Parasvöötmes võib paarikraadise soojenemise tagajärjel saak suurenedagi, temperatuuri tõusu jätkudes aga taas väheneda. Merepinna tõus võib jätta koduta 200 miljonit inimest, peamiselt Kagu-Aasias ning Kariibi mere ja Vaikse ookeani saartel, aga ka suurlinnades, nagu Tokyo, New York, Kairo ja London.
“Hoolimata eesseisvast väljakutsest on raporti järeldused optimistlikud,” arvab Stern ise. “Kui me tegutseme kohe ja teeme seda rahvusvaheliselt, suudame tagasihoidlike kulutustega vähendada riske järsult. Kui me aga viivitame kas või ainult 10 või 20 aastat, on kulud märksa kõrgemad ja riskid märksa suuremad.”
London School of Economicsi Euroopa poliitökonoomia professor Willem Buiter nendib Financial Timesi majandusteaduslikus foorumis, et üksikutel riikidel ei ole ajendit piirata emissioone, pigem jäävad nad lootma, et teised seda teevad. Seepärast järeldab Buiter, et CO2 emissioonide vähendamine ei õnnestu. Nii soovitabki ta madalamatel aladel elavatel inimestel hakata aegsasti arvutama, kas oleks mõtet teha ettevalmistusi tammide jms rajamiseks või tuleksid nad odavamalt välja kõrgemale pinnale kolides.
Söör Nicholas Stern (1946)
•• Lõpetas Cambridge’i ülikooli bakalaureuse kraadiga matemaatikas ja kaitses Oxfordis doktorikraadi majanduses. Aastatel 1970–1993 töötas õppejõuna Cambridge’i ülikoolis, Warwicki ülikoolis ja London School of Economicsis, viimases on praeguseni professorina hingekirjas.
•• 1994–1999 töötas EBRD peaökonomisti ja presidendi erinõunikuna. Tema uurimistöö keskendus majandusarengule ja -kasvule, ta on kirjutanud raamatud Keeniast ning India rohelisest revolutsioonist.
•• 2000–2003 Maailmapanga peaökonomist ja vanemasepresident.
•• Alates 2003 Suurbritannia rahandusministeeriumi teine alaline sekretär (Eesti ekvivalent oleks asekantsler) ning riikliku majandusteenistuse juht.
