Hispaania luksusvillade arenduse ja Tallinna Meritoni spaahotelli briljantselt ajastatud äri kõrval on Kofkinit viimasel ajal tabanud vaid üks ebaõnnestumine – Tallinna raadi toetusel rajatud vorstikioskid.

Kofkin räägib Ärilehele oma uutest plaanidest, sellest, miks ta on hammasrataste vahele jäänud, Tallinna vanalinna väljasuremisest linna enda valeotsuste tõttu, ja ütleb, et praegu on täpselt õige aeg korterivahetuseks.

•• Kui sageli te Eestis käite?

Aastas veedan Eestis võib-olla kolm kuud. Oleneb, millises riigis äri rohkem käib. Eesti puhul ühendan loomulikult äriga oma privaatelu, kuid äri on see, mis mind siia toob.

•• Kus teie äride raskuspunkt praegu asub?

Majanduslik olukord on kogu maailmas praegu raske. Igal pool peab tugevasti oma firmade finantsolukorda  jälgima, et ükski ei langeks konkurentsist välja. Stabiilsuse tagamine on praegu tähtsam kui mingisugune uus areng.

Eesti on viimasel ajal üha tähtsamal kohal, sest meil on siin suur hotellikett. Meriton pole 465 kohaga Eesti kõige suurem hotell, Viru oma 516 toaga on suurem. Kuid kõik kõrvalteenused, mida pakume – suur spaa, konverentsiteenus ja mitu restorani –, see kõik kokku teeb meid Eesti suurimaks hotelliks. Vanalinnas on meil kaks hotelli ja külaliste vastuvõtu maja Villa Mary Viimsis – see on suur kapitalipaigutus, mille peale on võetud ka suured laenud pankadelt. Seda kõike tuleb siin jälgida.

•• Teid kritiseeriti, et ehitasite oma spaahotelli ajal, kui ükski normaalse mõistusega investor raha välja ei käinud.

Ma sain oma hotelli siin õigel ajal valmis. Kui hotellide hinnad on kriisi tõttu kõikjal väga maas, siis sellises majanduslikus olukorras eelistavad inimesed just hotelle, kus on spaa, konverentsikeskus ja mitmeid restorane. Tundub nii, et meie oleme selle raske aja väga edukalt üle elanud.

Oktoobris oli meil täitumus 57,5 protsenti. Reedel, laupäeval ja pühapäeval lööb spaa täis, nädala alguses toimub mitmeid majanduskonverentse ja nõupidamisi. Samal ajal tulevad paljud tallinlased siia, et head kohvi juua ja kooki süüa.

•• Järgmine aasta teeb Tallinna Euroopa kultuuripealinnaks. Kas see muudab ka teie äri mehukamaks?

Võib arvata. Hinnad peaksid üldiselt paremaks minema. Kui me vaatame hotellistatistikat, siis paljudel hotellidel on väga raske. Minule on ka viimasel ajal pakutud Eestis nelja-viie hotelli ülevõtmist.

•• Millised hotellid on praegu müügis?

Näiteks Susi hotell, pankrotti läks Laulasmaa spaa. Käisime Laulasmaad paar päeva enne pankrotti vaatamas, kuid see meid eriti ei huvitanud. Vanalinnas toimus alles hiljuti omanikuvahetus Kolmes Ões. Kuid ma arvan, et ärikliimat kujundavad siin ikka need suured hotellid.

•• Tallinki hotellikett on praegu väga suureks ja mõjukaks kasvanud. Nad on tubade arvult kiiresti kõige suuremaks kasvanud.

Tallinki eeliseks on see, et nad saavad ise ka oma kliente sõidutada. Teiseks võtsid nad Pirita TOP-i hotelli üle. Nad on tublid ja teevad kõvasti tööd.

Mulle tundub, et hotelliäris on raskem aeg möödas, sest hinnad kolme tärni tasemele vastavas majutuskohas on aastataguse ajaga võrreldes kallinenud.

Võib-olla ei ole hindade kergitamise tõttu ka hotellide täitumus enam liiga hea. Meie keskmine hind on kusagil 700 krooni (44,7 eurot) tasemel. See on niimoodi suve ja talve tipphooajal. Kuid enne masu oli hotellis Grand sama hind 1100 krooni (70,3 eurot), seega oleme praegu väga kõvasti maas.

Meil on näiteks Venemaal ja Soomes turismifirmadega sõlmitud sellised kokkulepped, et nad on huvitatud meile suuri turismigruppe vahendama.

•• Spaaäri läheb nüüd nii hästi, et nädalavahetuseks pole üle Eesti spaa-hotellidesse võimalik kohti saada.

Vaatasin siin, et reedesed ja laupäevased ajad olid napilt 90 protsenti täis, mis on uue hotelli kohta, mida nii naljalt ei tunta, väga hea tulemus.

Palju on asju, mida siin ei osata või taheta näha. Tänavuse aasta Rootsi hotelliedetabelis on Meriton ainukene Eesti hotell, mis on kahekümne punktiga väga kõrgel tasemel sees. Helsingi hotell Kämp, mis on väga kuulus, on meist ühe punktiga taga. Ühtekokku anti sõltumatute hindajate poolt üldse 23 punkti. Hinnatakse teenuste kvaliteeti, teenuste kogust ja hinnasuhet.

•• Kuidas mõjutab Meritoni ketti tärnide puudumine?

Üldsegi ei mõjuta. Vanal Grand- hotellil oli neli tugevat tärni. Kui ehitasime uue osa juurde, siis me enam tärne ei pannud. On osa kliente, keda tärnide rohkus ehmatab. Samal ajal, kui ütled, et hotell on kolme tärniga, siis paistab väga nigel välja. Ent meie hotell ja kohvikud on igal pool linnas nähtavad ja inimeste poolt tunnustatud.

•• Teie kohvikud on klass omaette. Eesti Päevalehe toimetuses tekitas jutt teie intervjueerimisest naisperes suurt elevust, sest igaühele seostus teie nimega mingisugune suurepärane Meritoni kook.

Meil on tõepoolest väga palju poolehoidjaid. Kohvikud toetavad meie hotelliäri väga hästi.

•• Kuidas te hindate turistide ligipääsu Eestisse?

Eestisse pääseb väga lihtsalt. Mingisuguseid probleeme ei ole. Väga paljud tulevad bussidega. Nad pole tulnud siia mitte üksnes ööbima, vaid tahavad näha vabaõhumuuseumi, Pärnut ja muid kohti. Nad võtavad poolpansioni, kus saavad ka õhtusöögi meie juures.

Venelaste arv on hakanud viimasel ajal suurenema, kuid põhiline on Soome turist. Uueks aastaks oleme Peterburi ja Moskva seltskondadele juba ette välja müüdud. Tänu sellele, et avame nüüd Vene restorani, saame rahuldada peaaegu iga kliendi soove.

•• Nii et kirve ja punase kuuega mees hakkab ukse peal seisma?

Meil on Aasia restoran, kus töötab viis aasia kokka, siis on päeval kõigile avatud bistroo ja Hispaania restoran Tapas siin fuajees. Kuna Olympicu kasiino läks ära, siis jäid ruumid vabaks. Siis tuligi mõte, et Tallinnas just üleliia palju heal tasemel Vene restorane ei ole.

•• Ühe hooga tuleb meelde paar Vene restorani, aga nende tase on väga erinev.

Ma mõtlen just hea tasemega restorani, kus on ka hea ventilatsioon ja kujundus. Seda me suudame pakkuda.

•• Millist osa Meritoni hotellikompleksi rajamisel mängis asjaolu, et viisamajandus Venemaa ja Euroopa Liidu vahel muutub üha lihtsamaks?

Meile paistis, et hotell Grand oma rohkem kui 160 toaga ei omanud väljavaadet. Tema saatus oleks kujunenud samasuguseks nagu paljudel veidi rohkem kui saja kohaga hotellidel – probleemseks.

Ajal, kui arvutid teevad suure osa inimeste tööst ära, tahavad inimesed üha rohkem reisida. Inimesed tahavad hotellist leida üha rohkem teenuseid, mitte üksnes ööbimist. See on eriti tähtis Eestis, kui suurem osa aastast on väljas vilets ilm.

Mulle sai selgeks, et me peame aja jooksul moderniseerima, laiendama tegevust spaaks. Hakkasin maja ümber olevaid krunte kokku ostma. Siis tuli aeg, kui saime need ühendada, saime ehitusload ja ehitama hakata.

•• Te olete öelnud, et turism on Eesti edu võti. See on selline üldine mõte. Kuhu me peaksime konkreetselt rohkem investeerima, et meil rohkem turiste käima hakkaks?

Mina küsin nii: mida Eesti turistile pakub? Peamine atraktsioon on Tallinna vanalinn, mis on säilinud aastasadade jooksul.

Saksamaal Lübeckis on vaid paar tänavat selliselt säilinud. Kui kõnnid mööda Tallinna vanalinna, siis sa liigud keskajas. Inimesed elasid 300 aastat tagasi niimoodi, et sulle visati mõnest aknast solgiämber kaela. Seda viimast muidugi ei juhtu enam.

Linn on muutunud erastamise tõttu väga ilusaks, omanikud väga hoolivad oma majadest, muinsuskaitsjad jälgivad majade kordategemist väga hoolikalt.

Neid inimesi, kes vanalinnas maju korda teevad, ei jõua mitte keegi piisavalt kiita. Näe, minulgi ripuvad siin seina peal kaks linnalt saadud aukirja Pikal tänaval vanade majade taastamise eest. Selliseks taastamiseks peab mingisugune soe tunne selle linna vastu olema, sest majanduslikult ei tasu selline asi ennast ära.

•• Kas selliseid teie moodi õige tundega mehi on Eesti ärieliidi seas palju?

Raske öelda. Palju maju on korda tehtud. Neid võiks rohkem olla. Aga linn on ise teinud osa asju valesti ja maha maganud. Vanalinn sureb välja, seal peaks olema rohkem elu. Suured kaubanduskeskused, kuhu saab autoga ligi sõita, tekkisid nii ruttu, et Eesti inimene on sellest kaunist vanalinnast eemale tõmmatud. Ta ei lähe enam sinna. Linn oleks pidanud leidma lahenduse, et vanalinnas oleks vähem matrjoškamüüjaid ja rohkem asutusi ning eestipäraseid asju. Kuigi Tallinna kohvikukultuur on väga tuntud, on kohvikuid liiga vähe. See, mida mina olen teinud, pakub nii atmosfääri kui ka kvaliteeti, kuid paljudes kohtades see puudub. Kohvikute kvaliteeti saab ka üürilepinguid ja litsentse väljastades nõuda.

•• Tallinna linnapea on ju teie hea sõber, kas olete neid asju temale rääkinud?

Me tunneme Edgar Savisaarega teineteist juba kaua ja me ei räägi linna teemadel, kui kokku saame. Savisaart huvitab minu proua ja koera käekäik rohkem kui minu arvamus linna asjadest. Kui ta minuga kohtub, siis ta tahab tööst vabaneda.

•• Siis ei saagi Savisaar teada, et midagi võiks linnas paremini teha. Ta on nii tugev isiksus, et väiksemad vennad ei julgegi võib-olla talle midagi öelda.

Eks tal seal neid nõuandjaid jätkub ilma minutagi. Linn ja riik peaksid koos propageerima siin moodsas maailmas säilinud keskaega ja üleasustamata metsi. Meil on järved, metsad, loomad ja maailmatasemel loomaaed. Meil on Eestis väga arenenud kultuur. Me peame oma rahvusliku tugevuse võtma rahvusvahelise edu aluseks. Me ei saa siin nii suletud olla.

Eesti mahe mõnus talv Otepääl on see, mis kõikidele inimestele meeldib. Selleks ei pea Lapimaale sõitma.

•• EAS on püüdnud seda ideed maailma viia.

Riik peab rohkem investeerima sellesse. Korraldama rohkem rahvusvahelisi konverentse.

•• Kas teie oleksite ettevõtjana valmis õlga alla panema?

Minu eas mõeldakse rohkem sellele, kuidas asju ära lõpetada ja pensionile minna. Aga muidugi oleksin valmis toetama ja nõustama.

Olen nii palju maailmas ringi käinud ja näinud. Minu elukoht asub praegu Šveitsis. Kellel minu kogemused puuduvad, võiksid minult midagi õppida.

•• Millises riigis te ennast kõige kodusemalt tunnete?

Minu elu on jagatud põhiliselt nelja riigi vahel. Šveits on ikka see kodu, kus ma oma maksud maksan ja oma villa aknast naudin Zürichi järve. Olen austerlane, sest kui ma kunagi emigreerusin Nõukogude Liidust, siis sain Austria kodakondsuse. Ma olen Austriale tänulik külalislahkuse eest ja selle eest, et oma tegevuse olen seal saanud üles ehitada. Valdan seda keelt, armastan kultuuri ja muusikat. Mul on Viini südalinnas korter. Tunnen ennast austerlasena, kuigi iga paari kuu tagant elan paar päeva Viinis.

Ma tunnen ennast väga hästi Eestis, kuigi mulle hakkab väike aktsent eesti keelele juurde tulema. Kuid räägin piisavalt soravalt. Peale selle olen siia palju raha investeerinud.

1987. aastal oli minu asutatud Estkompexim teine ühisettevõte siin.

Teie olete võib-olla liiga noored inimesed, et mäletada Pingviini jäätist, neid vorste ja bistroosid. Mina avasin esimese akna läände, kui tegin üle Eesti 46 moodsat jäätise müügipunkti. Mina tegin kahe aastaga seda, mida Nõukogude võim ei suutnud 50 aasta jooksul teha.

Kuid lõpuks langes see konkurentsis ära. Suured kontsernid tulid hiljem oma kaubaga, mis toodeti välismaal odavamalt.

•• Teie pingviinipoissi siin Eestis ikka mäletatakse.

Savisaar tuletas mulle meelde juhtumit oma peaministriks oleku ajast. Üks valitsuse istung venis hilisele õhtule, kõigil olid kõhud tühjad. Keegi ütles, et nii hilisel tunnil pole enam mitte kusagilt midagi süüa tuua, aga teine tuletas meelde, et Kofkini bistroost saab kõik vorstid kätte. Mindigi Kofkini bistroosse ministritele õhtusööki tooma.

•• Kuidas on nüüd läinud teie eelmisel aastal alustatud äri viinerikioskitega?

See äri ei lähe hästi. Igaüks teeb vigu ja arvatavasti tegin mina kaks viga. Esiteks selgus, et Eesti inimene tavaliselt hea meelega tänava peal ei söö. Tahetakse istuda ja nuga-kahvel kätte võtta. Kesk-Euroopas võid tänaval oma vorsti hammustada ja klaasi veini peale rüübata, kuid meil on see kõik keelatud – võid ainult klaasi külma vett peale võtta.

Teiseks osutus hind liiga kõrgeks. Tõime tõepoolest väga kõrge kvaliteediga vorstid otse Austriast, kuid selge, et kvaliteet maksab raha.

•• Mida te siis nüüd kavatsete nende kioskitega ette võtta?

Taandume tasapisi. Olen osa kioskeid juba Slovakkiasse ära müünud. Slovakkia raudtee tahab meiega koostööd teha ja avada igal pool suuremate linnade raudteejaamades sellise kiirtoitlustuse.

•• Kas panete kioskitele sildi külge, et nad on oma karjääri Tallinnas alustanud?

Need inimesed, kes seda teenust seal loovad, saavad ise selle üle otsustada.

•• Tallinna ei jää siis ühtegi kioskit enam alles?

Meil on linnaga tehtud leping viie aasta peale, pool on möödas ja me ei hakka ilmselt pikendama.

•• Nende kioskite tulek oli üpris huvitav, tekkis ikka palju paksu verd.

Ajakirjandus võttis seda väga vaenulikult ja armukadedalt vastu, justkui ma oleksin mingisugust Ameerikat avastanud ja kuidagi kõveriti selle asja linnapealt kätte saanud. Oli konkurss ja meie võitsime selle. Kõik nägid, et kioskid olid suure raha eest ostetud. Võib-olla oli selline hapukurgihooaeg, et millestki olulisemast polnud kirjutada.

•• Kord ei meeldi avalikkusele teie kioskid, kord miski muu. Ikka mõeldakse, et näed, jälle see Kofkin… Miks te olete inimestele hammaste vahele jäänud?

Ma ei tea. Mind vist katsutakse poliitikasse kaasa tõmmata selle järgi, kelle sõber ma olen. Kuid ma katsun ennast sellest eemal hoida.

Minu firmades on headel aegadel üle 600 inimese töötanud. Nende seast on tõusnud palju firmaomanikke, juhttöötajaid ja nad on kõige erinevatesse parteidesse läinud. Kõigiga pole võimalik ühenduses olla. Sellepärast ei toeta ma ühtegi parteid ja ei tee seda ka tulevikus.

•• Valimised on ukse ees ja on täiesti kindel, et teid hakatakse jälle poliitikasse tõmbama.

Mind ei saa poliitikasse tõmmata. Olen piisavalt kogenud, poole aasta pärast 70-aastane. Ma jälgin poliitikat, kuid natukene laiemalt, kui seda Eestis tehakse.

•• Kas Eestis on võimalik äri ajada ilma poliitilise toetuseta?

Täna on see küll võimalik. Olid ajad, kui metalli- ja transiidiäri polnud võimalik ilma poliitiliste sidemeteta. Kuid hotelliäris otsustab üksnes klient, kuhu ta magama läheb.

•• Ehituslubadega on meil küll üks nöök ja nende väljastamisega tegelevaid mehi uurib politsei. Kuidas teie seda valdkonda näete?

Ehituslubade saamiseks peab palkama häid spetsialiste. Projekteerimine peab vastama seadustele. Kõik, mis ma ehitanud olen, on läinud ilma skandaalideta ja ma pole pidanud ka kellegi ees kummardama või kellelegi midagi andma.

Mul on üks väga suur projekt Riias (Arca Noae keskus – toim) ja seal käivad asjad natukene teistmoodi. Kolme aasta möödudes saan ma alles nüüd eskiisprojekti teha. Ma pean ütlema, et olin pool aastat tagasi sunnitud pöörduma Riia linnapea poole, et ta sekkuks, sest ütlen ausalt: mina kellelegi altkäemaksu maksma ei hakka.

Ma pole täna valmis kedagi määrima või kellegagi eraldi suhtlema, väljaspool seadusega nõutavat.

•• Kas Lätis käivad need asjad tõepoolest siis nii jõhkralt?

No ma olen saanud mõningaid signaale, et kui neid rattaid määriks, siis võib-olla hakkavad kiiremini käima.

•• Kas Läti on Balti riikidest kõige potentsiaalsem koht, kuhu tasuks nüüd kinnisvarasse investeerida?

Lätisse on praegu natuke vara raha paigutada. Investeering on siis mõttekas, kui lähemas tulevikus on näha mingisugust tõusu. Läti majandus peaks esmalt sellest langusest välja tulema ja stabiliseeruma. Mina Lätis stabiliseerumist ei tunneta. Mul on Lätis ka mõned teised ärid ja tegutsen seal alates 1987. aastast.

Viie kuni kümne aasta perspektiivis hakkab Läti väga hästi arenema. Läti on väga suure perspektiiviga, sest nende läbisaamine Venemaaga on traditsiooniliselt väga hea. Kõik, mis seal kultuuriliselt näiteks Jurmalas toimub, on nagu väikesed kapitali kogumised tuleviku jaoks. Mitmed Vene tuntud inimesed hakkavad Jurmalasse kinnisvara ostma. Suure Vene impeeriumi ajaloos oli kolm tähtsamat linna – Moskva, Peterburi ja Riia. Iga väärikas kaupmees üritas alates möödunud sajandi algusest ehitada Riiga endale lossi moodi maja. Sellepärast ongi Riia juugendstiili poolest kõige arenenum linn.

Riia on kaks korda suurem kui Tallinn ja väga suurte võimalustega. Tallinn areneb aga just praegu väga kiiresti ja nende kahe linna vahel tuleb väga huvitav konkurents.

•• Mis on teil praegu Venemaal käsil?

Venemaal pole mul mitte midagi. Kui uued voolud hakkasid Venemaale tulema ja algas röövellik kapitalism, siis ma lõpetasin ära. Selline asi pole minu stiil. Tuli hakata kriminaalsetele elementidele katuseid maksma. Mina ütlesin, et mina pole selles ilmas selleks, et pättidega ühes lauas istuda ja neile maksta. Me kaotasime esialgu väga palju, kuid võitsime selle mujal tagasi. Meil oli Nõukogude Liidus kokku 35 ettevõtet.

On üks dokument, kus ma koos Vladimir Putiniga kirjutasin alla ühisettevõtte loomisele, sest tema oli tol ajal Leningradi välissuhete abilinnapea.

•• Kus te seda dokumenti säilitate?

See peaks olema kusagil siin Meritoni majas.

•• Kas te peate Venemaad sellegipoolest Eesti ja Baltimaade jaoks tähtsaks partneriks?

Venemaa on väga tähtis partner.

•• Majandusstatistika näitab, et kahe aasta tagune pronksiöö möll majanduse põhivoolusid Eesti suhetes Venemaaga siiski ei puudutanud.

Majanduslik baas paneb kõik asjad lõpuks paika. Me peame vaatama, mida meil on Venemaale müüa. Meil on müüa vaid ilusat Tallinna ja siinset kaubandust. Venelased tuleksid siia meelsasti, sest siinsed inimesed pole vene keelt veel ära unustanud. Eesti peaks kergemini viisasid andma. Tarja Halonen ja Vladimir Putin leppisid kokku, et Soome annab rohkem pikaajalisi Schengeni viisasid välja. Soome on venelastele tänavu juba 1,2 miljonit viisat välja andnud.

Me näeme oma hotellis, et Venemaalt tulevad inimesed siia Soome viisaga, sest neil on raske saada Eesti viisat. Venemaa on huvitatud, et saada oma inimestele rohkem liikumisvabadust. Eesti on huvitatud turistide vastuvõtmisest. Huvid on vastastikused, siin peaks tegema koostööd. Meil saaksid tööd nii Haapsalu rätikute valmistajad kui ka toitlustajad.

•• Kui palju on teil Tallinna peal kinnisvara?

Ma ei tahaks sellele küsimusele vastata. Aga tunnen seda turgu. Hullem aeg on möödas ja hinnad on stabiliseerumas. Võib-olla hakkab nõudmine tõusma, sest majanduses hakkab paremini minema. Mõned välismaalased hakkavad siin kinnisvaraga spekuleerima. Eelmisel kuul (oktoobris – toim) tegid välismaalased Tallinnas juba ligi 130 tehingut.

Praegu pakutakse uusi projekte väga mõistlike hindadega. Näiteks Astlanda ehitab juba siin Paldiski maateel, Meritoni kõrval. Kui ehitajad jäävad selliste mõistlike hindade juurde, siis kinnisvaraarendus hakkab edasi minema.

•• Kui teil tekiks praegu võimalus nullist peale kinnisvaraärisse minna, kas te teeksite seda?

Jah, ma langetaks küll sellise otsuse. Praegu ma ei ihka Eestis midagi suurt teha, sest mul juba on suured asjad Riias ja Hispaanias.

Arvan, et praegu on õige aeg ka inimestel korterit vahetada Lasnamäelt ja Mustamäelt mõnda pare-masse kohta. Korralikud korterid kesklinnas liiguvad praegu isegi hinnaga 25 000 krooni (ligi 1600 eurot) ruutmeetri eest. See on suhteliselt hea hind Tallinna kohta.

•• Kuidas teil läheb villade arendamine Hispaanias?

Hispaanias tabas kriis kinnisvarasektorit väga valusalt. Minul oli väga õnne, ma ei saa öelda, et tegin teadlikult õigeid otsuseid.

Hakkasin Hispaanias arendama 2003. aastal, kui oli tipp. Mul oli õnn, et aastaks 2006 oli mul nii palju investoreid, et sain suure projekti väga hästi lõpetada. Jätsin endale mõned heade vaadetega villade krundid pikaajalise investeeringuna alles. Vahepealne hindade langus mind ei puudutanud, sest need krundid ei küsi süüa. Paari aasta pärast võib hakata projekte tegema.

•• Kui palju krunte teil Hispaanias oli?

Kinnisel territooriumil asus 60 villat, 54 korterit, 24 ridaelamut. Ma jätsin viis villade krunti endale alles. Kui on aega ja tahtmist Hispaanias olla, siis teen paar villat aastas korda.

•• Miks te valisite Šveitsi endale elukohaks?

Saksa keelt ma valdan vabalt, mul on olnud Šveitsis 20 aastat firma, kus parimatel aastatel istus 40 inimest kontoris. Selle ma panin kinni, kui Nõukogude Liit ja kogu idablokk lagunes. Side jäi. Soodne maksupoliitika sai üheks oluliseks põhjuseks. Kuid ma maksan igas riigis makse vastavalt kohalikule maksupoliitikale. Oma isiklikud maksud ma maksan Šveitsis.

Kuid ennekõike Šveitsi infrastruktuur, see rahu ja see elu kvaliteet. Maa pole aastasadu sõdades olnud, mis teeb selle rahulikuks koduks.

•• Kas te kasutate eri riikide abil maksude optimeerimise skeeme?

Maksude optimeerimise pärast ma ei pea ettevõtteid eri riikides. Mul on teistsugune moraal ja ma ei pea õigeks sellise kasu nimel käia kusagil kohtuprotsessidel istumas.

Olen kasutanud teatud võimalusi ära. Olen Eestis kõige suurem Hispaania Kuningriigi investor. Firma Capital Investment Group omakapital on ligi 200 miljonit krooni (12,8 miljonit eurot). Selle Hispaania emafirma omanik olen mina. Investeeringu suurus on 20 miljoni euro juures.

Hispaania seadused lubavad soodsamaid makse, kui sa oma kasumi reinvesteerid Euroopa Liidus. Kaks aastat antakse maksepuhkust ja siis viie aasta jooksul maksad tavapärasest vähem. Mina otsustasin, et Eesti vajab seda raha. Taastasime kaks hoonet Pikal tänaval, milleks pangad raha ei andnud. Ma müüsin õigel ajal Hispaanias kinnisvara maha ja kasutasin raha Eestis.

•• Kuidas te hindate Eesti majanduse väljavaateid? Kas meil on põhjust millegi nimel pingutada või on maailmamajandus nii viletsas olukorras, et meie pingutustest ei sõltu praegu midagi?

Majanduses peaks spetsialiseerumine toimuma nendel aladel, kus oleme tugevad. Eestis on väga tugev toiduainetööstus. Miks eksportida piima, kui sellest saaks siin toota kallimaid ja eksklusiivsemaid tooteid. Seda teed on läinud Austria ja Šveits, kes isegi ostavad odava tooraine sisse ja töötlevad selle oma kogemuste najal ümber.

Paljud juustusordid tehakse mit-te ainult lehmapiimast, vaid kasutatakse kitse- ja lambapiima segusid. Siin pole mitte mingisugust kunsti. Nii lamba- kui ka kitsepiima saab pulbrina osta. Niimoodi saaks esmalt Eesti turgu uute juustusortidega rikastada, seejärel eksportida naabritele palju kõrgemate hindadega.

Eesti siga pole nii ära rikutud, et ta oleks puhas peekon. Sealiha maitse on siin teine, palju parem kui enamikus Euroopa riikides. Seda ei peaks nii suurel hulgal vorstiks töötlema, vaid pooltoodetena pakkuma.

•• Kas teil on tunne, et mingite aastate pärast võiks Eesti köök inimesi ligi tõmmata?

Sellist tunnet mul küll ei ole. Ma olen toidukaupade tundja, kuid ma pole suutnud sellist Eesti kööki enda jaoks leida. Praegused suured toiduainetööstused ei võitle kvaliteetse produkti valmistamise ja ekspordi nimel. Suured tehased eesotsas Rakvere lihakombinaadiga lasevad välja suures koguses odavat toodet ja võistlevad omavahel odavaima hinna nimel. Kuid peaks olema vastupidi: siinset kvaliteetset toorainet tuleks maksimaalselt ära kasutada heade toodete valmistamiseks-eksportimiseks ja odavama toote võiks sisse osta.

•• Praegustel Eesti tööstusette-võtetel pole kvaliteetturule sisenemiseks motivatsiooni?

Ma saan nendest aru, sest meie kunde pole päris täiskasvanud ja väike palk sunnib odavamat ostma. Kuid tootja peaks ostjat õpetama, et see eelistaks 100 grammi head sinki 200-grammisele rasvakamakale.

•• Kas näiteks Šveitsi poodides või restoranides oleks Eesti nimega toodetel üldse läbilööki?

Eesti tooted oleksid seal väga huvitavad. Šveitsi kalarestoranides on üks populaarsemaid tooteid koha- ja ahvenafilee, mis tuleb Eestist. Menüüsse kirjutatakse juurde: aus Estland. Sellega toonitatakse, et see toode tuleb ühes erilisest väiksest riigist. Taimaalt pärit tootel enam sellist menu ei oleks. See on üks näide, mis on elujõuline täna ja sai alguse 15 aastat tagasi.

Eestis on palju ulukeid ja pole mingisugust saastatust. Näiteks põdrafileed saaks eksportida. Kuid sellega peab keegi tahtma tegeleda.

•• Kas te olete valmis Eesti ettevõtjaid nõuga aitama, kui mõnel nendest peaks tekkima teie juttu lugedes idee hakata kvaliteettoitu Šveitsi või Austriasse eksportima?

Ma olen omaenda äridega piisavalt hõivatud, et mitte hakata selle kõrvalt ärinõustamise kontorit pidama. Kuid kui keegi saadab mulle hästi läbi mõeldud mõtetega ja korralikult vormistatud kirja, siis oma ärireiside vahepeal leian kindlasti aega selle läbilugemiseks ja saadan ka vastuse.

•• Turism, hotellindus ja toitlustus on valdkonnad, kus vohavad ümbrikupalgad. Kuidas saaks need valdkonnad ausasse konkurentsi seada?

Raske küsimus, sest mul on sellega vähe kogemusi, sellist praktikat pole aga üldse olnud. Meritonil on lihtne inimesi saada, sest meil pole ümbrikupalkasid ja sellepärast on meie palgad kõrgemad. Selleks, et inime-ne saaks 10 000 krooni (ligi 640 eurot) kätte, pean mina selle peale kulutama umbes 17 000 krooni (u 1085 eurot).

Need inimesed, kes töötavad mustalt, pole ka sellised kvalifitseeritud töötajad, sest muidu nad nõuaksid oma õigust. Ümbrikupalga-inimesed on need, kes on meie sõelast läbi kukkunud ja satuvad musta äri hammasrataste vahele, sest ettevõtjad, kes neid tööle võtavad, püüavad maksudest hoiduda ja teevad selle nimel mingisuguseid käkerdisi.

Meil on tugevad ja head inimesed, kellele peame korralikku palka maksma.

Me oleme konkurentsis Swiss-oteli, Olümpia ja teiste samasugustega. Meie palgad on tasakaalus, sest väljaõpetatud inimeste seltskond on nagu kinnine ring. Vahel keegi ostab mõne töötaja kõrgema palgaga üle, mille elame üle.

Ainult väikese peresöökla peremees, kelle naine töötab kassas ja tädi köögis, saab kassast raha välja võtta. Kas te kujutate ette, et mina istun Šveitsis, mul on siin Austriast toodud peadirektor, mitu filiaali – siin pole sellist olukorda, et ümbrikupalku saaks üldse korraldada.

Kui ma lähen oma restorani sööma, siis ma maksan raha. Ma pean oma töötajatele näitama, et siin ei ole mingisugust isetegevust. Ka töötajad saavad palka ja peavad oma toidu eest maksma. Mul on soodsate hindadega töölissöökla, sest ma ei taha, et minu töötajad varastaksid või võtaksid toitu koju kaasa. Samalaadne praad, mis on meil restoranis, maksab töölistele näiteks 22 krooni (1,4 eurot).

5 mõtet

Alexander Kofkin,

detsember 2010


1. Kioskiäri ei lähe hästi. Igaüks teeb vigu ja arvatavasti tegin mina kaks viga. Esiteks selgus, et Eesti inimene tavaliselt hea meelega tänava peal ei söö. Tahetakse istuda ja nuga-kahvel kätte võtta. Teiseks osutus hind liiga kõrgeks. Nüüd taandume tasapisi. Olen osa kioskeid juba Slovakkiasse ära müünud. Slovakkia raudtee tahab meiega koostööd teha ja avada igal pool suuremate linnade raudteejaamades sellise kiirtoitlustuse.

2. Mind vist katsutakse poliitikasse kaasa tõmmata selle järgi, kelle sõber ma olen. Kuid ma katsun ennast sellest eemal hoida. Minu firmades on headel aegadel üle 600 inimese töötanud. Nende seast on tõusnud palju firmaomanikke, juhttöötajaid ja nad on kõige erinevamatesse parteidesse läinud. Kõigiga pole võimalik ühenduses olla. Sellepärast ei toeta ma ühtegi parteid ja ei tee seda ka tulevikus.

3. Linn on teinud osa asju valesti ja maha maganud. Vanalinn sureb välja, seal peaks olema rohkem elu.  Linn oleks pidanud leidma lahenduse, et vanalinnas oleks vähem matrjoškamüüjaid ja rohkem asutusi ning eestipäraseid asju. Kohvikute kvaliteeti saab ka üürilepinguid ja litsentse väljastades nõuda.

4. Arvan, et praegu on õige aeg inimestel korterit vahetada Lasnamäelt ja Mustamäelt mõnda pare-masse kohta. Korralikud korterid kesklinnas liiguvad praegu isegi hinnaga 25 000 krooni (ligi 1600 eurot) ruutmeetri eest.

5. Mul oli õnne, et aastaks 2006 oli mul Hispaanias nii palju investoreid, et sain suure kinnisvaraprojekti väga hästi lõpetada. Jätsin endale mõned heade vaadetega villade krundid pikaajalise investeeringuna alles. Vahepealne hindade langus mind ei puudutanud, sest need krundid ei küsi süüa. Kui on aega ja tahtmist Hispaanias olla, siis teen paar villat aastas korda.