Teatavasti näeb looduskaitseseadus ette ranna ja kalda ehituskeeluvööndit, kus ehitustegevus on piiratud. Selle peamiseks eesmärgiks on rannal või kaldal asuva looduskoosluse säilitamine ning inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine.
Kõnealuses kohtuasjas vaidlesid kinnistuomanik ja keskkonnainspektsioon selle üle, kas vana ja lagunema hakkava suvemaja rekonstrueerimist saab vaadelda uue ehitise püstitamisena või mitte.
Ranna või kalda ehituskeeluvööndisse on teatavasti uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. On ka erandeid, kuid kõnealusel juhul ei ole need olulised.
Kuigi vaidlus käis vana hoone rekonstrueerimise lubatavuse üle, võib siit tõmmata paralleele ka olukordadega, kus hoone ei ole muutunud kasutuskõbmatuks mitte vanadusest, vaid näiteks mõne loodusõnnetuse tagajärjel. Inspektsioon oli selles osas kindlalt seisukohal, et tehtud rekonstrueerimine tuleks võrdsustada uue ehitise püstitamisega. Omanik vaidles loomulikult vastu. Kohtud leidsid õiguse olevat hoone omanikul.
Võib oletada, et vaidlust poleks tekkinud, kui omanik oleks suvemaja vaid veidi remontinud, värvinud seinad või vahetanud aknad. Ent omanik tugevdas remonti tehes ka senist vundamenti ja asendas hoone laudseinad palkseintega. Töö käigus aga vana hoone seinad ja katus lagunesid ning need tuli uuesti ehitada. Ilmselt just see põhjustaski arvamuse, et on püstitatud sootuks uus hoone. Kohtud seda arvamust siiski ei jaganud.
Luba leppade raiumiseks
Lisaks süüdistati meest selleski, et ta oli raiunud oma kinnistul ojakaldal ja veekaitsevööndis ilma keskkonnateenistuse loata maha kaheksa leppa, mis olid tormi ja suurvee tõttu murdunud.
Ehitusseadus eristab ehitamisliikidena ehitise püstitamist ja rekonstrueerimist. Samuti on rekonstrueerimist defineeritud üksikasjalikult. Seega on seadusandja kohtu hinnangul eristanud nimetatud ehitamisliike juba formaalselt. Kolleegium leidis ka, et ehitise püstitamine ja rekonstrueerimine ei ole mitte üksnes formaalselt erinevad ehitamisliigid, vaid rekonstrueerimist saabki erinevalt ehitise püstitamisest olemuslikult teha ainult sel juhul, kui hoone on juba olemas. Kuna ehitusseadus ei sätesta uusehitise mõistet, tuleb igal üksikjuhul hinnata, millise tulemuseni on soovitud jõuda – kas püstitada uus ehitis või parandada olemasolevat. Seisukoht, nagu tuleks hoone oluline rekonstrueerimine võrdsustada uue hoone ehitamisega, on aga meelevaldne ega tugine seadusele.
Kohtud leidsid, et kinnistul asus ka enne hoone ja et kõik ehitustööd olid mõeldud just selle hoone renoveerimiseks. Seega ei saanud kuidagi olla tegemist uue hoone püstitamisega.
Kindlasti ei hõlma ehituskeeld ka igasugust ehitustegevust ja kõiki ehitamisliike. Looduskaitseseadus ütleb siiski otsesõnu, et kalda ehituskeeluvööndisse on keelatud uute hoonete ehitamine. Seda ei saa aga tõlgendada nõnda, nagu oleks ehituskeeluvööndis välistatud igasugune ehitamine.
Ärileht vaatleb iga kuu ühte riigikohtu lahendit
Riigikohtu
lahend
3-1-1-90-07
14. jaanuar 2008
Keskkonnainspektsiooni 2007. aasta mais tehtud otsusega karistati isikut looduskaitseseaduse rikkumise eest 9000-kroonise rahatrahviga selle eest, et ta püstitas oma kinnistul ojakaldale, veepiirist kolme meetri kaugusele – s.t alale, mis jääb veekaitse- ja ehituskeeluvööndisse – palkidest ehitise. Väidetavalt rikkus ta keeldu püstitada ehituskeeluvööndisse uusi hooneid. Inspektsioon leidis, et uue hoone ehitamist tähendab ka lammutatud hoone vundamendile uue hoone püstitamine.
Kinnistuomanik sellega ei nõustunud ning vaidlustas otsuse, sest leidis, et tegemist oli vana hoone rekonstrueerimise, mitte uue hoone püstitamisega. Samale seisukohale jäid ka kõik kohtud.
