Kohtutäitur: täiturite tasud võiksid heal ajal väiksemad olla
Kui kohtutäitur teenib näiteks täpselt miljon krooni maksva korteri sundmüügilt 102 000 krooni tulu, siis kas see tasu ei ole liiga suur?
Äkki olen mina vale inimene sellele vastama... Teisest küljest täna on ka jutud lahti, et kohtutäiturite tasusid tahetakse vähendada.
Praktikas miljoni krooni pealt 102 000 krooni suurust kohtutäituri tasu ei tule eriti tihti ette. Miljon krooni suuruste nõuete puhul on tavaline, et tagatise väärtus on tunduvalt väiksem kui nõue. Kui täitur müüb tagatise ära, me räägime eelkõige täna panganõuetest, poole miljoni krooni eest, siis saab ka kohtutäitur võtta täituri tasu proportsionaalselt poole eest.
Kui arvestades tööjõudu ja kulutusi, siis minu isiklik seisukoht on, et võibolla võiksid tasud veidi väiksemad olla, aga mitte nüüd väga suurel määral.
Küsimus on selles, et täna peavad täituribüroosid üleval need toiminguid, mis toodavad raha.
Selge on see, et paljudes täiteasjades võlgnikul midagi ei ole, nad on varatud, neil ei ole töökohta, neil ei ole sissetulekuid, nad elavad kas siis vanemate juures või mõne muu isiku juures, kelle arvelt nad saavad siis süüa ja toa, kus magada, aga tegelikult neilt midagi võtta ei ole. Kuid ka nende täitetoimingute puhul tuleb täituril teha samamoodi kõik toimingud – kontrollida vara, vaadata üle kõik sissetulekud. Kõik see on kulu.
Kui kõik võlgnikud maksaksid ära oma kohustused, siis täituritasu võikski palju väiksem olla. Aga täna ongi see, et nendest toimingutest, kust täituritasu laekub, finantseeritakse kõiki teisi täitetoiminguid, millest raha ei laeku.
Paratamatult on täitmise protsent madal, kuna täna on olukord, kus inimestel on kohustusi väga palju. On inimesi, kellel on toimikuid väga palju, mitmete erinevate sissenõudjate kasuks, aga vahendid kas või siis ühegi nõude kohustusi täita, paljudel puuduvad.
Selge on see, et mida suurem on täitmise protsent, seda väiksem võiks tõesti olla ka täituri tasu. Aga praegusel keerulisel nn masu ajal on tegelikult täitmisprotsent madalam ja tänu sellele on ka kulud tegelikult suuremad, sest me peame tõesti kõigi võlgnike puhul täitetoimingud ära tegema – alustades täitmiste kättetoimetamisest ja lõpetades kogu varade kontrollimisega ja vajadusel realiseerimisel.
Kui meil on näiteks üks võlgnik 20 toimikuga sees, siis tuleb 21. asi ning me oleme 20 toimiku alusel teda kontrollinud, teinud talle pangaaresti ja me näeme, et sealt midagi ei tule, siis see ei anna alust, et me selle uue täiteasja puhul ei tee kontrolli ja neid kulutusi ei kanna. Sest seisud muutuvad ja me peame pidevalt kontrolle tegema. Samamoodi on toimingutega, mis on menetluses ja mille aegumine on tsiviilasjade puhul 30 aastat. Nende puhul tuleb teha korduvaid kontrolle ja see on samamoodi kulu ning see võtab ressursse.
