Kollektsioneerimise juured peituvad koriluses


Psühholoog Voldemar Kolga analüüsib kollektsioneerimise põhjusi ja kogumismaania ohtusid

Miks kogutakse marke ja sitikaid?

Kollektsioneerimine on hea näide inimolemuse sügavusest ja keerukusest. On raske leida asju, mida ei kogutaks. Kujutan ette, et mõni kogub kindlasti käbisid, teine pilvi taevas, kolmas mägesid.

Minu tšehhi sõber Stanislav kogubki mäetippe ja just sel eesmärgil käis ära Saaremaa kõrgeimal mäel, mis ei ole vapustavalt kõrge. Kollektsioonis aga peab olema igasuguseid mägesid, nii Šveitsist kui ka Saaremaalt.

Kogumisvaldkondi on piiramatu arv, tuntuimad on bibliofiilia, bonistika (rahatähed jms), faleristika (ordenid jms), filateelia, filokartia (piltpostkaardid jms), fillumeenia (tikutoosietiketid jms) ja numismaatika.

Mis on kollektsioneerimine?

Becki järgi iseloomustab kollektsioneerimist teatud objektide aktiivne, valikuline ja kirglik otsimine ja omandamine. Objektid võetakse seejuures tavakasutusest välja, näiteks liblikakogusse sattumise eelduseks on liblika tapmine või objekt jäädvustatakse koguja mällu/kaamerasse, kui seda ei saa kaasa võtta.

54,2 meetri kõrgune Raunamägi Saaremaal ongi eriline kääbusobjekt normaalsete mägede seas mu sõbra mälu kollektsioonis.

Kollektsioneerimine on välja kasvanud inimese vanimast tegevusest ? korilusest. Inimesed korjasid toiduks marju, seemneid, juuri, mugulaid, ka pisiloomi, putukaid.

Seotud lood:

Kogujad on ka teised elusolendid, ühed usinamad on mesilased. Kui mesilased koguvad siiamaani nektarit, siis inimesed loobusid korilusest, sest hakkasid põldu harima, et mitte mööda metsa ringi mütata. Mis on aga hämmastav, et kogumise kirg ei kadunud kuhugi. Vajadust ei ole, aga tegevus ise jäi alles, tegevus oleks nagu ilma vajaduseta.

Ameerika isiksusepsühholoog Gordon Allport nimetas seda funktsionaalse autonoomia fenomeniks: tegevus jääb alles vaatamata põhjuse kadumisele. Inimesed hakkasid asju korjama mitte selleks, et neid praktiliselt ära kasutada, näiteks, ära süüa, vaid ?niisama, enda lõbuks?.

Või näiteks ? seksuaalvahekorras ollakse mitte lastesaamise eesmärgil, vaid niisama, lihtsalt lõbu pärast või restorani minnakse, mitte selleks, et kõht täis süüa, vaid ?niisama lõbutsema?. ?Niisama? tähendab, et tegevuse põhjus on varjunud, võib-olla isegi lapsepõlves, nagu hiljem näeme.

Kollektsioneerimise võib laias laastus jagada kaheks rahalisest aspektist lähtudes: mõningaid kollektsioone saab rahaliselt hinnata ja teisi peaaegu üldse mitte. See ei tähenda, et viimased oleksid subjektiivselt vähem väärtuslikud kui rahaga mõõdetavad kollektsioonid.

Rahaliselt on määratletavad eelkõige kunsti-, raamatu-, mündi- ja margikogud. Oksjonitel selgub nende väärtus. Hoopis raskem on määrata, näiteks õllepudelite kogu väärtust.

Kui keegi korjab õllepudelite silte, siis teeb ta seda ?niisama?, vaevalt et tal on mingi praktiline mõte, näiteks ? saada oma kollektsiooni äramüümisega rikkaks. Veelgi raskem on määrata katkiste pastakate või rannakivide kollektsiooni väärtust. Keeruline on leida neile ostjat, kuigi potentsiaalselt võib selline inimene Brasiilias elada.

Hoopis eriline lugu on muljete ehk kogemuste kollektsioneerimisega, mis oma leviku ja tähtsuse poolest tänases maailmas annavad silmad ette filatelistidele (kirju saadetakse vähem, markide tähtsus kahaneb).

Uute kogemuste näidisjahtijaks peetakse Don Juani, kes kogus naisi mitte nende endi pärast, vaid uute muljete pärast. Kui ei ole just naistemees, siis tuleb minna reisima, et saada enneolematuid kogemusi. Taisse minnakse, et kogeda uusi elamusi nii silmade, kõrvade kui ka keele abil. Inimese elu keerleb üha enam kogemuste kogumise ümber.

Elamused talletatakse digitaalkaameratega, et näidata oma muljete kollektsioone sõpradele. Tänu digitaaltehnikale ja arvutiprogrammidele on lihtne tira?eerida oma kollektsioone. Margi- või sitikakollektsioonile on olemuslikuks paljundamise võimatus.

Traditsiooniline kollektsioon on unikaalne. Kui maalide kopeerimise pärast pannakse vangi, siis täna kogetaksegi selleks, et seda edastada ? oleks ju rumal jätta austrite söömise kogemus ainult iseendale. Selline uus maailm!

Kollektsioneerimise psühholoogia.

Psühholoogiat huvitavad eelkõige muidugi hälbed, ka kollektsioneerimises. On teada üks katastroofiga lõppenud bibliofiili lugu, kus Thomas Phillippsi nimeline mees seadis eesmärgiks omada kollektsioonis kõiki raamatuid ühes eksemplaris. Tal oli 60 000 käsikirja ja 50 000 raamatut (1872).

Tänases USA-s löövad suuri laineid loomade eest hoolitsejad, kes koguvad kokku suure arvu loomi, aga tegelikult ei suuda nende eest õigesti hoolt kanda. Loomaarmastus maksab loomadele karmilt kätte. Need ?loomaarmastajad? on küllaltki sageli üksikud häirunud vaimsete probleemidega vanurid.

Hoolitseda püütakse suure arvu kasside ja koerte eest, mis aga ei ole mõistlik.

Psühhoanalüütikud leiavad, et kogumiskire põhjusi tuleb otsida psüühika sügavustes. Kollektsioneerimises väljenduvad omamise sundmõtted ja käitumine, mille juured on anaalses faasis.

Suure hulga kasside-koerte eest hoolitsemise juured võivad olla varases lapsepõlves, kuna ei olnud sooje suhteid vanematega ning ei tekkinud lähisuhteid ka täiskasvanueas.

Kollektsioneerimine asendab puuduvat inimlikku mõõdet ja inimlikku soojust. Sisemine tühjus sunnib inimest seda täitma igasuguste asjadega. Kui inimesel on palju raha, siis hakkab ta koguma kunsti, vähese raha korral on hea täita oma tühjust tühjade õllepudelitega.

Inimest hakkab juhtima kogumise vajadus, mitte tema ise. Kollektsioonid võivad kasvada nii suureks ja nii töömahukaks, et ei jätku ei ruumi ega aega muuks tegevuseks. Kollektsioonid matavad inimese ehk teisiti öeldes, kollektsioneerimisest võib saada sundkogumine, samamoodi nagu tipsutamisest sundjoomine.

Sigmund Freud on märkinud, et käitumist ei tingi mitte ainult naudingu saamise soov, vaid ka kordamise vajadus. Kui ükskord oled rõõmustanud ilusa liblika leidmise pärast, siis on vastupandamatu soov jälle tunda seda naudingut ja sa lähed nagu pime seda naudinguliblikat otsima.

Ja naudingut pakub mitte see liblikas ise, vaid selle otsimine. Korratakse kordamise enda pärast. Mida tähendab lause ?kordamine on tarkuse ema?? Kas äkki mitte eelnevalt kogetud naudingu kordamist ehk targad teavad, kuidas naudingut saada.

Erich Fromm on eristanud koguja isiksuse tüübi, kelle maailmaks on varad ja potentsiaalsed varad. Omamist soodustab ka protestantlik tööeetika: tööta hoolega, siis saad kaubanduskeskuses osta.

Koguja isiksusetüübi varjupooleks on eemaldumine perekonnast (oled kogu aeg tööl), külmad suhted teistega, täheldatakse isegi destruktiivsust. Äärmuslikul kujul koguja võib olla jäik, põikpäine, ihnuskoi, kujutlusvõimeta persoon; pehmemal kujul järjekindel, majanduslik ja praktiline.

Mõnel juhul haakub sundkollektsioneerimine kleptomaaniaga või lihtsamalt öeldes varastamisega. Nii on noorsookultuuris levimas iidolite riietusesemete kollektsioneerimine ja sageli püütakse superstaari esinemise ajal varastada talle kuuluvaid asju. Ise oled tühine sitikas, aga omades tükikest iidolist, saad suureks.