KUNO RAUDE, arhitekt
Kohalike omavalitsuste volikogude valimistega seoses on taas teravalt päevakorda tõusmas maaomandiga seonduv, mille lahendamisega ei ole toime tulnud mitte üksnes munitsipaal-, vaid ka seadusandlikud ja riiklikud struktuurid.
Nende probleemide lahendamise raskuspunkt on seadusandja ja riigi tasandilt suures osas nihkunud tänavu uuenevale kohaliku võimu tasandile.
Kuidas hinnata võimul olnute töö tulemusi selles valdkonnas, missuguste raskustega tuleb uutel inimestel otsekohe rinda pista, see võib huvitada peale valijate tõenäoliselt nii mõndagi tulevast omavalitsustegelast.
Eesti iseseisvumisest 1991. aastast alates on seisuga 30.08.1996 registreeritud 40 056 katastriüksust ehk katastris iseseisva üksusena registreeritud maatükki pindalaga 375 821,8 ha, mis moodustab 8,6 protsenti Eestist ilma Peipsi järveta. Sealhulgas on 36 675 (91,5 protsenti koguarvust) omanikele tagastatud maatükki pindalaga 331 919,3 ha (88,3 protsenti kogu pindalast), mis maksumaksjale on läinud maksma umbes 111 miljonit krooni. Ostueesõigusega on selle aja jooksul erastatud 2240 (5,6 protsenti) maatükki pindalaga 4303,3 ha (1,1 protsenti). 470 (1,2 protsenti) maatükki pindalaga 596,6 (0,2 protsenti) ha on nüüdseks vormistatud munitsipaal- ehk omavalitsuste omandisse ja 671 (1,7 protsenti) maatükki pindalaga 26 711,4 (7,1 protsenti) ha riigi omandisse. Justiitsministeeriumi andmetel oli seisuga 10.04.1996 Eestis kinnistatud 18 304 maatükki. Olen kindel, et nimetatud arvud on nii mõnelegi shokeerivad.
Kõige paremini on maaomandi teke edenenud Põlva maakonnas (17,5 protsenti maakonna pindalast), kõige viletsamini Ida-Virumaal (2,9 protsenti). Kiitlemiseks ei ole põhjust ka Harjumaal, mille koosseisu teatavasti kuulub pealinn Tallinn, kus omaniku on leidnud vaid 20589,3 ha maad, mis moodustab maakonna pindalast kõigest 4,7 protsenti.
Maaomandi tekke senise tempo (aastad 1991-1996) juures kulub suhete klaarimiseks selles valdkonnas Eestimaal veel umbes 65 aastat. Viimase kahe-kolme aasta katastriüksuste moodustamise tempot aluseks võttes võib aga oletada, et kogu maale juriidiliselt korrektse omaniku tekkeks kulub ikkagi vähemalt 25 aastat, kusjuures inflatsiooni ja hindade tõusu arvestamata läheks protsess maksma vähemalt 1,5 miljardit krooni.
On päris selge, et maaomandi tekke selline tempo, eriti Tallinnas, ei saa rahuldada nii maal kui ka linnas õigustatud subjekte (mis imelik määratlus!?) ja teisi hoonete omanikke, ka ettevõtjaid. Enne valimisi Riigikokku lubasid praegu valitsuskoalitsiooni kuuluvad erakonnad ning nende erakondade liikmed linna- või vallavolikogudes, et maa tagastatakse või müüakse selleks õigust omavatele elanikele võimalikult kiiresti, võimalikult valutult. Nagu eespool esitatud andmetest selgub, tänaseks seda juhtunud ei ole. Samuti pole suudetud leida vettpidavaid abinõusid antud lubaduse täitmiseks. 31.12.1998 lõpeb maa erastamine soodustatud tingimustel. Järelikult mitte üksnes seetõttu tuleb 91,4 protsendile maale omaniku leidmine viia lõpule kahe-kolme eeloleva aastaga meie endi valitavate kohalike omavalitsuste volikogude ning linna- ja vallavalitsuste uuenenud koosseisude abil. Või vähemalt peavad selle aja jooksul maaomanikuks saama need inimesed, kes seda soovinud on ja kes seda jätkuvalt soovivad.
Maa tagastamise ja erastamise lõpuleviimine kõigile soovijaile, ka Tallinnas ja teistes Eesti linnades, on uutes volikogudes volituste kehtivusaja jooksul ülesanne, mida peaksid kaasa võtma ja sellega toime tulema valimistest osa võtvad poliitilised erakonnad ja valimisliidud. üliaktuaalne pole see, kas erastada maad või mitte, vaid see, kuidas maa tagastamine ja erastamine viia lõpule kõige odavamalt ning kõige kiiremini. See ülesanne on jõukohane vaid oma ala hästi tundvatele julgetele inimestele. Tee selle probleemi lahendamiseks on olemas. Kui vaid seda soovitakse.
Kuno Raude on eelmise Riigikogu liige
