Kolumnist: Euroopa peab oma valesid hoolikalt valima
"Ettepanek, et nüüdsete probleemsete riikide võlausaldajad ei seisa kaotustega silmitsi ning tulevikus peavad kaotust jagama maksumaksjad ja erasektori laenuandjad, on nii irratsionaalne, nii ebasõnnestumisele määratud, et see langeb majanduse reaalsusest ajukahjustuse valdkonda.
Euroopa Liidu liikmesriikidel on sel nädal tippkohtumine, kus nad loovad püsifondi raskustes riikide abistamiseks rangetel tingimustel.
Samal ajal allkirjastavad eurotsooni rahandusministrid ka teadaande, mille kohaselt peavad erasektori laenajad riikide võlgade restruktureerimise valu jagama üksikjuhtumite haaval.
Kordame üle, sest see on tõesti kummaline - need, kes laenavad praegu Iirimaale või teistele raskustes riikidele, ei lange praegu löögi alla, kuid kui nad jäävad paigale aastani 2013, siis võtavad nad kaotused vastu koos maksumaksjatega. Oh jaa, ja praegused päästeoperatsioonid aitavad Iirimaa ja Kreeka läbi paari järgmise aasta, peale mida muutub neile laenamine ülimalt ohtlikuks, sest majandused on kukkunud, võlatase tõusnud ja konksu otsa jäävad erasektori laenajad.
Lisaks sellele on uus fond Euroopa Stabiilsusmehhanism (ESM) ülem kõikidest laenajatest peale Rahvusvahelise Valuutafondi. See tähendab, et pankroti korral saab ESM esimesena raha tagasi.
Ainuke võimalus selliste meetmete elluviimiseks on, kui sa leiad rikka laenaja, kellel pole oskust tulevikku näha. Hmm, kas me leiame rikka asutuse piiratud võimega tulevikku ette kujutada - see peab olema Euroopa Liit!
Vähesed eralaenajad jäävad paigale, nad müüvad oma võlakirjad ning ainsaid ostjad on Euroopa Liit või Euroopa Keskpank, mis ei taha seda kaasa teha.
Saksamaa ega Prantsusmaa ei taha korraga põhimõtteid omada ja nende eest maksta, mistõttu nad ei soosi ideed ühistest Euroopa võlakirjadest ja eeldatavalt ei poolda nad ka praeguse päästefondi Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi (EFSF) suurendamist.
Saksamaa ja Prantsusmaa hakkasid oktoobris nõudma, et erasektori laenuandjad peavad valu jagama, lükates kõrvale eurotsooni minikriisi ning tuues ettepoole Iirimaa "päästmise". Ma ütlen tuues ettepoole, sest enamik ratsionaalseid vaatlejaid mõistsid, et Iirimaa ei saa tõotusest hoolimata oma pankade võlgade maksmisega hakkama.
Erasektori laenuandjad teadsid, et Iirimaa on maksejõetu just nagu Kreeka ning väga tõenäoliselt Hispaania, kuid mõistsid samuti, et eurost pole pääsu ja puudub ilmne tahe ühendus purustada või lasta põhja maksejõuetud pangad.
Nii saksa kui prantsuse maksumaksjad teavad seda ka ning pole õnnelikud, sest nende maksuraha läheb tulevastel aastatel perifeeriasse. Siiski nõuavad Prantsusmaa ja Saksamaa, et erasektori laenajad tulevikus maksaksid, mis lõppkokkuvõttes sunnib investoreid käituma nende maksejõuetuse analüüsi kohaselt ja müüma.
Sellisel juhul, miks pole nõrkade eurotsooni võlakirjade levik jõudnud kaugemale? Peale selle, et Euroopa Keskpank ostab aktiivselt, on asi ka selles, et investorid ei usu, et Euroopa Liit on tõsine.
Nad teavad, et väljapääsemine on katastroof ja alandus, kuid sundus erasektorile kaotuste vastuvõtmiseks põhjustaks panganduskriisi.
Investorid oletavad praegu, et EL valetab pigem maksumaksjatele või endale, mitte neile.
Oletan, et me jätkame nii mõnda aega - perioodiliste kriisidega, mis sunnivad Euroopa Liitu liikmesriikidele veelgi rohkem raha andma, tunnistamata, et nad on maksejõetud ja sundimata erasektorit kaotuste vastuvõtmisele.
See lõpeb vaid ühel kolmest juhust: turg otsustab, et ta ei laena enam Saksamaale ja Prantsusmaale, nõrgad riigid tõstavad kärbete vastu mässu või kui Prantsusmaa ja Saksamaa maksumaksjad otsustavad, et euro lõpp on parem kui kõige kinnimaksmine."
