Raamatute „Kuidas võita maailma parim töökoht” ja „Karjääri keerdtrepp” autor ning aastaid CV Online’is töötanud Tiina Saar on töövestluste teemal muu hulgas kirjutanud:
„Meie praktikas on igasuguseid intervjuusid nähtud. Viimase aja markantsemad näited on need, kus tullakse kohale koos oma abikaasaga. Siis on enamasti naine see, kes mehega kutsumata kaasa tuleb. Mõni on käinud ka koeraga. Sage on seegi, et kandidaadid on intervjuul vaiksed, ise midagi ei küsi ja jäävad oma vastustes üld- või napisõnaliseks. Samas on nagu kõigega nõus. Lõpuks ütlevad nad siiski tööpakkumisest ära ja jääbki selgusetuks, miks see kohe intervjuul ei võinud välja tulla. Segadust tekitab tööandjatele seegi, kui tööintervjuule hoolimata kokkuleppest ei ilmuta. Sellised tööotsijad kantakse nn musta nimekirja ja neil on hiljem raske töökohti vahetada.”
See on tähelepanek inimeselt, kel on tulnud nõustada mõlemat osapoolt - tööandjat ja tööotsijat. Niisiis tasub seda tähele panna.
Karjäärispetsialisti hinnangul võiks tööintervjuu põhiline moto olla see, et tegu on siiski partnerite läbirääkimistega – tuleb teada saada, kas teine pool on piisavalt atraktiivne, et temaga püsisuhe luua. „Meie tööotsijad kalduvad millegipärast tundma end intervjuul ikka kuidagi ebalevalt, justkui oleksid ülemuse juures ülekuulamisel,” on Saar öelnud. “Tõsi, tööandjad aitavad selle väärmulje kujunemisele igati kaasa: esitavad palju küsimusi, on sageli enesekesksed ja usuvad, et just nemad valivad, mitte see, kes tööd otsib. Nii see tegelikult pole – ka töötaja valib koha, kuhu ta tahab ja saab tööle minna.”
Esimene asi, mida töövestlusele minnes võiks endalt küsida, on: mida on sel töökohal mulle pakkuda? (Lisaks palgapäevale.)
