KOMMENTAAR: Estonian Airi ümber toimuv meenutab Kreisiraadio sketši: "raha lihtsalt enam ei ole"
Ka riik majandusministri isikus vaatab praegu 55 piloodile ja 64 pardateenindajale sügavalt silma ja ütleb, et me nii väga tahaksime meie enda allkirjaga kinnitatud kollektiivlepingust kinni pidada, aga raha lihtsalt ei ole.
Tegelikult oli riigil vähemalt aasta valmistuda olukorraks, et Estonian Air läheb pankrotti. Seega oleks võinud juba tollest ajast hakata uurima töötajatega sõlmitud kollektiivlepingu tingimusi ja võimalikke variante lugupidavaks töösuhte lõpetamiseks.
Nüüd aga solgutatakse töötajaid, tehes nägu, justkui pingutataks parima lahenduse leidmise nimel, aga „kahjuks see ei õnnestunud”. Sellele viitavad ka Estonian Airi piloodid, et kollektiivleping ei ole mingi 1990-ndate jäänuk, vaid sõlmitud 2013. aastal, kui riigiabi oli juba antud ja võimalikud ohud olid teada.
Tegelikult oleks ju võinud kohe eeldada varianti, et teised võlausaldajad ei ole nõus enda arvelt töötajatele ette nähtud tasusid kinni maksma. Ka võlausaldajate esindaja oletas Äripäevas pankrotist rääkides, et võib-olla üritab riik töötajatele peenelt näidata, et tegelikult on pahad hoopis võlausaldajad ise.
Veel rääkis majandusminister Kristen Michal sellest, kuidas „riik annab tooni” ja „oleks kena, kui teised võlausaldajad oleks sellega päri” veel mitu päeva pärast seda, kui riigi enda asutus – maksuamet – oli samuti üheks võlausaldajaks saanud ja oli selge, et nemad nõuet korstnasse kanda ei saa.
Milleks siis selline tühi jutt headest kavatsustest? Peale maksuameti pole ka eraettevõtjatest võlausaldajad kuidagi vastutavad lennufirma pinnal hoidmiseks tehtud poliitiliste otsuste või töötajatega sõlmitud kollektiivlepingute eest. Küsimusele, kas valitsus võiks töötajate saamata jäävad tasud maksta riigireservist, nagu toimiti piletiostjate puhul, ei vaevuta vastamagi.
