KOMMENTAAR: Milleks saneerida?


Saneerimismenetluse alustamise eelduseks on reaalne võimalus muuta majandusraskustesse sattunud ettevõtja äritegevus taas kasumlikuks.

Menetluse ajal ei ole äriühingu võlausaldajatel võimalik alustada äriühingu suhtes pankrotimenetlust, samuti peatuvad seni alustatud võlgade sundsissenõudmise menetlused ning peatatakse leppetrahvide ja viiviste arvestamine.

Protsessi juhib saneerimisnõustaja, kelle õigest valikust võib aga kujuneda üks seaduse rakendamise valuküsimus. Juhul kui saneerimisnõustajaks valitakse näiteks varem üksnes pankrotihaldurina tegutsenud isik, kel on varasemast vaid äriühingute likvideerimise, mitte tervendamise kogemus ning puudub varasem ülevaade ettevõtja majandustegevusest, ei pruugi see olla piisav seaduses antud lühikese tähtaja (60 päeva) jooksul põhjaliku saneerimiskava koostamiseks ja kaalukate otsuste vastuvõtmiseks.

Enne saneerimisnõustaja nimetamist peab kohus seaduse järgi küsima avalduse esitanud ettevõtja nõusolekut. See võimaldab määrata nõustajaks isiku, kellel on vajalikud majandus- ja õigusteadmised ning kes suudab ettevõtja ja võlausaldajate vahel saavutada vajaliku kontakti.

Ettevõtja peab olema aktiivne

Seadus ei anna ammendavat loetelu meetmetest, mida võib saneerimismenetluse käigus rakendada. Kuid enam levinud on nõuete ümberkujundamine. See tähendab eelkõige kohustuste täitmise tähtaja pikendamist ja kokkulepet nõuete täitmiseks osaliste maksetena. Võimalik on teha võlausaldajatele ka ettepanek summa osaliseks vähendamiseks või pakkuda osalust äriühingus. Siiski on seaduses nõuete vähendamisele esitatud ka mõned piirangud. Ühena neist on keelatud muuta töölepingu alusel tekkinud nõuet. See tähendab, et töötajatele võlgu olevate summade täies ulatuses tasumisega tuleb ettevõtjal siiski arvestada.

Seadus ei anna selget vastust küsimusele, kas ja millises ulatuses on võimalik kokku leppida riigile võlgu olevate maksusummade vähendamises. Maksukorralduse seadus annab maksuhaldurile tekkinud maksuvõla kustutamise võimaluse juhul, kui on sõlmitud kompromiss pankrotimenetluses, kuid saneerimiskava kinnitamise puhuks ei ole seadusandja sellist õigust ette näinud. Siinkohal teevadki artikli autorid ettepaneku algatada vastav seadusemuudatus ja anda maksuametile võimalus pidada saneerimisprotsessis läbirääkimisi maksuvõlgade või vähemalt nende võlgadega kaasneva küllalt suure maksuintressi vähendamiseks.

Kindlasti tuleb arvestada, et saneerimisseadus ei ole võluvits, vaid pigem täiendav abivahend ettevõtjale, kes end ise aidata soovib. Usutavasti ei oota ükski ettevõtja oma probleemidega tegelemiseks niikuinii esimeste pankrotimärkideni, vaid on asunud oluliselt varem äri ümber kujundama.