KOMMENTAAR: Piimast, Hiinast ja Dalai-laamast
Meil on hakanud ringlema ekslik arusaam, et Dalai-laama hiljutine Eesti viisit takistab meie piima ülejääkide müüki puna-Hiinasse. Dalai-laama võõrustamine Eesti vabariigi presidendi ja mitme IRL-i ministri poolt olevat müügitakistuse üks võimalikke põhjusi. Õnneks pole see tõsi.
Tiibeti ja Eesti hilisajalugu on väga sarnane. Vahe on vaid ajas. Tiibetile surus kommunistlik naaberi nn baaside lepingu peale mitte 1939, vaid 1950 aastal. Nende nn juunipööre ei toimunud mitte 1940, vaid 1959 aastal, kui kehtestati lõplikut puna-Hiina "nõukogude võim". Pärast seda on Hiina RV käitunud nagu N. Liit, mis väga valulikult reageeris välismaiste ametivõimude võimalikule suhtlusele meie pagulaspoliitikutega.
Kõigile neile juhtumitele reageeris N. Liit oma valvediplomaatide laisa haugatusega. Riikidevahelisi suhteid see eriti ei seganud. Kui midagi oli omavahel vaja korda ajada, siis pagulaspoliitikud selle takistuseks ei saanud. Kui mõnda ettepanekut ei tahetud vastu võtta, võisid pagulaspoliitikud tülijutuks tulla.
Tänapäeval on Hiina RV pagulaspoliitikute küsimuses N. Liidu mantlipärija. Dalai-laama juttudega kontrollib hiina diplomaatia vaid seda, kas tema lääne vestluskaaslane järgib väärtuspõhist poliitikat või on müüdav hing. Viimaste suhtes nad oma põlgust välja ei näita, kuid peavad seda hästi meeles. Seepärast pole Dalai-laama eesti piima müügil jalus ees.
Eesti piimal rassitõke?
Alustame sellest, et Eesti piima "tilk" on Hiina jaoks koguseliselt sedavõrd väike, et tegemist ei ole üle-hiinalist otsust vajava riikliku küsimusega. Meie piima ülejääkide müügi küsimus võiks teoreetiliselt olla mõne keskmise Hiina provintsi ametimeeste otsustustase. Paraku pole isegi see kuigi oluline.
Hiinlased lihtsalt ei joo piima ja peavad seda lastetoiduks. Põhjuseks on rassilised erisused. Pärast teist ilmasõda on rassilise võrdõiguslikkuse eest võitlus muutnud rasside teaduslikud uuringud peaaegu olematuks.
Poliitiliselt kiputakse neid tembeldama varjatud rassimiks. Paraku erinevad inimrassid üksteisest rohkem, kui poliitiliselt korrektne argimõistus ette kujutab. Nahavärv, pikk nina ja pilukil silmad on küll silmahakkavad välised rassitunnused, kuid sugugi mitte kõige olulisemad.
Meie piimamüügi teema vaatepunktist on tähtis teada, et erinevalt valgetest ei omasta (talu) 80% hiinlastest ja neegrites laktoosi ehk piimasuhkrut. Muide valgetel on laktoosi talumatus vaid ligikaudu 20%-l. Oleme piimajoojad. Samas pole enamusele hiinlastest täispiimatooted toiduks sobivad.
Neil tekib sellest ebamugavustunne või kõht läheb lahti. Miks peaks hiinlane niisugust toitu sööma? Hiina ei janune piima järele. Kui ta januneks, siis voolaksid sinna juba ammu piimajõed ja Mandžuuria nurmedel mäletseksid hiiglaslikud lehmakarjad. Paraku neid ei ole.
Palju on Hiinas piimaturgu?
Tõenäoliselt omastavd piima hästi Hiina mägirahvad ja stepi karjakasvatajad. Needsamad tiibetlased, uiguurid, mongolid, mandžud..., keda on kokku vaid paar-, kolmkümmend miljonit ja (jaki, mära, kitse, lamba) piim on neil reeglina omast käest võtta.
Põhirahvastikuks Hiinas on Suurel-Hiina tasandikul võrsunud põlluharijate järeltulijad. Kui arvestada Hiina RV elanike arvuks 1,3 mljr, siis laktoosi talujaid võiks teoreetiliselt olla umbes 260 mln inimest. Samas jaguneb Hiina RV rahvastik sissetulekute järgi kahte järsult erinevasse rühma.
Rannikupiirkondade õitsenguala, kus elab umbes 300 mln inimest ja Sise-Hiina (sisekoloonia), kus vaesuses vireleb umbes 1mljr inimest. Sõltumata laktoosi omastamisvõimest, ei ole neil raha sisseveetud piimatoodete ostuks. Seega jääb meie arvestusse alles Hiina jõukas osa. Jõukus ei suurenda laktoosi omastamist organismis. Seepärast võiks ostuvõimeliste hiinlaste hulgas olla laktoosi taluvate osatähtsus olla sama, mis rahvastikus üldiselt. Seega vaid 60 mln inimest.
Itaalias, Prantsusmaal ja Suurbritannias on igas riigis eraldi võttes nii palju rahvast. Võrreldes Euroopa Liiduga, kus sobivat tarbijat on umbes 400 mln, on Hiina turg täispiima toodete jaoks üsna väike. Peale selle tuleb Hiinas iga viies tarbija rahavamerest üles leida ja ostma ahvatleda.
Seda olukorras, kus ümberringi ei peeta piimast suurt lugu. Proovige müüa õlut rahva seas, kus mõnu tunneb sellest vaid iga viies. Ülejäänutel on süda paha või kõht lahti. Pealegi peab iga „õige“ viies kõigepealt üldse kuidagi teada saama, et tegu on väärt kraamiga.
Muidugi võib kõneleda sellest, et piimatooted on võimalik muuta laktoosivabaks. Paraku on see kallis ja meie mõistes täisväärtuslik piimatoode lakkab olemast. Juustus on laktoos fermentatsiooni käigus hävinud. Paraku on juustu tarbimine piimakultuuri tipp ja seda eraldi juurutada on võrdlemis raske.
Propaganda ei muuda bioloogiat
Hiina turg ei pruugi mõne kauba müügiks sugugi nii suur olla kui me arvame. Toidu müük ei ole taskutelefonide müük, kus ainukeseks füsioloogiliseks kitsenduseks võib olla näppude suurus. Juutidele ja muslimitele me ei püüa sealiha müüa, kuigi nad füsioloogiliselt ka seda üldjuhul seedivad tavapäraselt. Ihuline tõrge võib tekkida vaid usulisest sisendusest või toitumisharjumustest, mis kujunevad juba lapsepõlves.
Tšuktšid ja eskimod ei saa elada vaala rasvata. Seepärast võivad nad oma tarbeks vaalu küttida ka üldise vaalapüügi keelu tingimustes. Musta leiba süüakse maailmas väga piiratud alal. Paraku on meil sageli mitu pätsi musta leiba kaasas, kui külastame oma kaugel elavaid kaasmaalasi. Kingitud must leib on nende avalik või salasoov.
Seda nimistut võiks jätkata.
Peamine toidu reegel seisneb selles, et reklaami ja propagandaga ei saa muuta sööja bioloogilist olemust. Igale inimesele on omane pärilikult (geneetiliselt) sobiv toit, mis täpsustub lapsepõlve toitumusharjumuste toel.
Eesti piimasaaduste müügi väljavaated Hiinas ei sõltu Dalai-laamaga sõbrustamisest või tõrjumisest. Eesti piimal on maailamaturul kindlasti olemas oma koht, kuid otsida tuleb teda ikka sealt, kus on tihedamalt koos piimatoidulisi inimesi.
