On tavatarkus, et majanduse mootoriõliks on pangandus. See on kraan, mis võimaldab ettevõtjale ligipääsu ellujäämist tagavale ja kasvu võimaldavale rahavoole.

Eesti mootoriõli on tänasel hetkel üle 80% seotud Põhjamaade majandustega, sest meie pangandusturu hoobasid juhivad Põhjamaade kapitalil baseeruvad pangad. Võttes asju lihtsa talupojamõistusega saame aru, et iga sõltuvus ükskõik millisest turust annab mingil ajahetkel tagasilöögi. Ükski turg ei liigu igavesti ülesmäge. Põhjamaade viimane märkimisväärne panganduskriis oli 1990ndatel ja varem või hiljem jõuab see sinna uuesti. Riikide majandusareng on tsükliline ja iga uus tsükkel on kompleksem ning sellest väljumiseks ei toimi vanad abinõud. Uute abinõude väljatöötamine on aeganõudev, pikendades kriisi negatiivset mõju. 2008. aasta globaalne finantskriis oli selle musternäide. Tavapärane abinõu, milleks on majandusse täiendava raha pumpamine läbi pankade ei toiminud, sest raha jäi pankadesse nende likviidsuskriisi tõttu kinni ning ei jõudnud reaalmajandusse. Euroopas maadleme tänini kriisijärgse madala majanduskasvuga.

Rootsi kinnisvaraturul ilmneb viimasel ajal mitmeid ülekuumenemise märke. Kas, kuna ja kuidas kuumenemine kulmineerub, on praegu veel raske öelda. Ei ole ju võimalik ennustada ainult mineviku kogemuse pealt tulevikku. Samas, kui vaadata otsa mõningatele Rootsi eluasemelaenu turu numbritele, siis need panevad kulmu kortsutama küll. Kui 2001. aastal moodustas Rootsi turul olevate eluasemelaenude jääk ligi 30% SKPst, siis 2015. aasta lõpuks oli see kahekordistunud ja jõudnud ligi 60%ni SKPst. Samal perioodil ei toimunud märkimisväärset muutust müüdud eluasemete arvus, mis tähendab, et laenujäägi kasvu aluseks oli hinnatõus. Mingil hetkel peab hind normaliseeruma ja küsimus on, kas see normaalne hind on tänasel tasemel või madalamal. Arvan, et normaalsus võiks olla tänasest madalamal, kuid see on vaid minu isiklik arvamus.

Kes ei sooviks kristallkuulikest, mis ennustaks täpselt uue kriisi saabumist? Kahjuks meil seda ei ole ja reaalsuses tuleb püüda igapäevaselt oma riske järjepidevalt hajutada. Ühe piirkonnaga seotud liiga suurt riski saab hajutada vaid läbi diversifitseerimise. Eksporditurul oleme enda vitsad juba saanud ja viimase dekaadi tegelenud aktiivselt liigselt suure Venemaa sõltuvuse hajutamisega. Pangandusturul ei ole meil valusat hoopi veel olnud ja oleme seal hooletuks muutunud ning tegeleme enesepetmisega.

Pigistame panganduses silma kinni isegi vaatamata lähiajaloos kogetule. Mäletame värskelt 2008. aasta kriis, mis ei olnud Põhjamaade koduturgudel küll väga suur, kuid Balti riikide väikseid majandusi mõjutas see omajagu. Mis juhtus meie panganduses sellel ajahetkel? Kus oli lihtsam laenukraanile ligi pääseda - kas Balti riikides või meil tegutsevate pankade koduturgudel? Kas Balti riike vaadati kui koduturgu või käituti antud olukorras ratsionaalse ärimehena? Keegi ei saa siin ühtegi käitumist pahaks panna! Peame vaatama pilti realistlikult - kapitalil on rahvus ning see mõjutab alati kapitali käitumist.

Kas Põhjamaade pangad tõmbavad meie turult raha välja kui nende koduturgu tabab kriis? Vaatame seda läbi lihtsa näite. Oletame, et Pank X on Eesti kapitalil baseeruv pank, mis on ühtlasi meie turul suurima turuosaga. See tähendab, et tal on ka Eesti majanduse mõjutamiseks kõige suuremad ohjad. Nüüd oletame, et Pank X tegutseb lisaks veel ühel turul, kuid sealse turu osakaal kogu Pank X tegevusest on väike, moodustades vaid paar miljardit eurot. Eestit tabab kriis ja siin turul on vajalik iga täiendav rahasüst. Mida Pank X sellel hetkel teeb? Millises suunas survestab teda sellisel hetkel tegutsema Eesti riik ja Eesti Pank? Kas Pank X jätab need paar miljardit kinni teistele turgudele või tuleb selle täiendava kapitaliga koduturgu päästma? Eks me ju suure tõenäosusega teame vastuseid nendele küsimustele. Kui kodus on kriis, siis lahendatakse seda kõikvõimalike abinõudega, sest peale kriisi tuleb ju silmitsi seista ja edasi elada enda kodustega, mitte naabritega.

Eesti pangandusmaastikul aitab riske hajutada kohalikul kapitalil baseeruvate pankade osakaalu suurendamine ja täiendavalt uute pankade lisandumine, mille kapital tuleb väljastpoolt Põhjamaid. Raske on Euroopas või mujal maailmas hetkel leida pankasid, kes mõtleks laienemisele väiksele Baltikumi turule ja kõige lihtsam viis selle riski hajutamiseks on seega esimene variant, ehk kohalikul kapitalil baseeruvate pankade osakaalu suurendamine. See on ka selgelt üks põhjuseid Eesti Ühistupanga loomise taga.

Kõndides ringi avatud silmadega teame, et kriis tuleb. Me ei tea vaid millal ja mis kujul. Kui 2008. aasta globaalne finantskriis, mis avaldas Põhjamaadele väikest mõju, tõi meie turule viis järjestikkust majanduslangusega kvartalit, siis parema meelega ei hakka hüpoteese seadma, milline on langusperioodi pikkus ja sügavus kui kriis on Põhjamaades, mis kontrollivad enamat kui 80% Eesti majanduse mootoriõlist. Praegu on ettevõtjatel viimane aeg olukord endale teadvustada ja koostööd tehes tulevaseks kriisiks paremini valmis olla. Achilleuse kanna eitamine ei kustuta selle eksistentsi.