Suur osa sportlasi ja lõviosa treenereid ei saa Eestis palka. Nad saavad stipendiume, millelt ei maksta ühtegi maksu. Ei sotsiaalmaksu, mille kaudu rahastatakse haigekassat ja pensione, ega töötukindlustusmakset, mis aitab üle raskest töötuse ajast.

Selle asemel, et süsteemi korrastada ja parandada on rida spordibürokraate ja -ajakirjanikke asunud kehtiva süsteemi kaitsele. Ilmselt adumata, et oma mõttemustrilt kipub punutud stipendiumivõrgustik meenutama vägisi kupeldamist, kus eesmärk on töötaja parimad aastad võimalikult odavalt (makse maksmata) ära kasutada ning seejärel, karjääri lõppedes, ta kohustusteta kõrvale heita (stipendiumi saaja jääb ilma nii paremast pensionist kui ka ravikindlustusest).

Ka stipendiumisüsteemi kaitsjate argumendid kipuvad olema nõrgad ja/või demagoogilised. Neist väidetavalt tugevaim argument on hirmutamine, et stipendiumi kadumisel variseb Eesti spordisüsteem kokku. Kuid selline hirmutamine ei ole esiteks konstruktiivne ja teiseks on ta nõrk argument juba ainuüksi seepärast, et lähtub valedest eeldustest. Neist peamine on, et üleminekuks stipendiumidelt palgale ei jätku raha ning seepärast vastav muudatus nõrgestaks spordisüsteemi.

Kui uskuda stipendiumisüsteemi toetajaid ning kasutada olukorra piltlikustamiseks nende stiilis liialdusi, siis võib väita, et samamoodi ei jätku raha ju õpetajate, arstide, politseinike ja paljude teiste erialade töötajatele. Äraspidiselt tuleks ka neil sel juhul palk kaotada ja hakata stipendiumi maksma, vältides nii väga suuri kulusid ravi- ja töötukindlustusele ning pensionile.

Nagu ei ole veenev, et õpetajate, arstide ja politseinike palkade kaotamine vastavat süsteemi tugevamaks muudab (pigem vastupidi - valdkonnad nõrgeneks järsult), ei tohi stipendium olla spordisüsteemi alustala, sest muudab ta varisemisohtlikuks. On ju ka süsteemiga seotud sportlased ja treenerid tunnistanud selle jätkusuutmatust. Süsteemist aina lahkutakse. Lisaks ei ole sport, vastupidiselt eelnimetatud valdkondadele, ka elutähtis teenus, mis erandit vääriks.

Spordist mõeldes ollakse isetäituva ennustuse kütkeis. Nagu hariduses, meditsiinis ja politseis ei ole mitte raha puudus, vaid seda kasutatakse ebatõhusalt (näiteks liigpalju hooneid - koole, haiglaid), nii on ka spordi rahastamisel peidus kasutamata potentsiaal. Ehk tuleks mõelda, kuidas raha leida või ümber mängida ja vahetu sund on selleks tihti parim motivaator.

Murdkem soost välja

Jättes üksikasjalikud ettepanekud asjaosaliste endi kaaluda, toon näiteks ühe korduvalt kõlanud võimaluse - soosida maksustamise teel tervislikke eluviise. Selleks on vähemalt kaks võimalust: kas kaotada piiratud ulatuses tööandja sporditoetustelt töötajale erisoodustusmaks või anda üksikisikule võimalus kanda teatud hulk spordikuludest oma tuludest maha.

Selline samm oleks mitmeti mõistlik. See tooks sporti lisaraha, mille abil saaksid ka treenerid, aga ka sportlased, lisasissetuleku, mille arvelt muuhulgas ka eelnimetatud makse tasuda. Lisaks vähendaks see pikemas plaanis tervishoiukulusid, kuna suunaks vahendid tagajärgedega tegelemiselt (ebatervislikust eluviisist põhjustatud haigused) ennetusse, mis on alati odavam.

Samuti oleks tegu tugeva sõnumiga riiklikust toetusest tervisele ja spordile. Seeläbi võiks samm tuua isegi kaudselt lisatulu läbi inimeste paranenud tervise, tõusva eluea ja kõrgema elukvaliteedi. Riigil tekiks lisaraha ka profispordi toetamiseks. Selle kõrval on rida teisi võimalusi, kus näiteks lastespordi puhul tuleks toetada noori peresid (ja mitte klubisid), et neil tekiks sportimisel valikuvõimalus.

Tõsi, võibki olla, et stipendiume ei tasu ka täielikult kaotada, kuid nende eesmärk peab sel juhul olema selgelt sõnastatud, mitte jäetud täielikult määratlemata, nagu praegu. Näiteks toetada õppimist ja arengut, seades spordis atleetidele vanusepiiriks kuni 20 või 21 aastat. Sel juhul pole ka ületamatu raskus mõne kogenud ja võimeka sportlase palkamine noorte kõrvale.

Seni pole paraku aga peale näpuga anonüümsele riigile näitamise ühtegi arukat ettepanekut stipendiumidega skeemitajatelt tulnud. Küll aga ähvardusi, et maksudest kõrvalehoidmiseks leiaks näiteks spordiklubid kindlasti mõne teise skeemi - võtaks osaühingutest palga asemel dividende või suruks noortetreenerid füüsilisest isikust ettevõtjateks. Tõsi, viimane võibki olla kaalukas alternatiiv stipendiumitele.

Iseenesest on mõistetav seegi, et muutused on hirmutavad. Aga sügavas soos sumbates tuleks tontide asemel otsida väljapääsu.