Võtame esmalt filmistaarid. Lawrence'i ja teiste naisnäitlejate jutt ei ole sugugi väljamõeldis. Tundub, et kui oled naine, siis arvutatakse sulle tasu automaatselt madalama koefitsendiga. Filmis American Hustle (Ameerika Afäär) teenisid Lawrence ja kaasnäitlejanna Amy Adams 7% filmi kasumist. Kena, kuid Christian Bale ja Jeremy Renner said mõlemad 9%. See on vaid üks näide diskrimineerimisest, mis on filmitööstuses väldanud aastakümneid. Filmimaailm on meestemaailm. Ja see ei tähenda vaid palgaerinevust.

Erinevus tekib juba palkamisel. Vaid 28,1% kõikidest rollidest, mis 2014 aasta sajas suurimas kassahitis pakkuda oli, olid mõeldud naistele. Veel kehvemas seisus on erineva nahavärviga inimesed, eriti naised. Sajast filmist vaid 17 oli sõnaline roll ka neil. Tegemist on piinliku olukorraga, kui arvestada, kui palju erinevaid rahvusi ja rasse USAs ning maailmas üldiselt elab.

Sugudevaheline erinevus ei puuduta ainult tippnäitlejaid. Ka kaamerameeste, toimetajate, kujundajate ja väga paljude teiste filmindusega seotud ametikohtade täitmisel vaadatakse enam meeste poole. Vaadake vaid filmi lõputiitreid.

1,9% režissööridest, 11,2% stsenaristidest ja 18,9% produtsentidest on naised. Paljudele makstakse seejuures ka vähem palka, kui sama tööd tegevatele meestele. Üks põhjus võib olla see, et tööstuses, mis on nii meestekeskne, tunneb naine end õnnelikuna juba siis, kui ta üldse tööd saab. Ta ei julge palka juurde küsidagi. Nad ei ole nii enesekindlad. Ehkki nende nõudmised tähendaks seda, et nad hakkaksit teenima meestega võrdselt.

Televisioonis on olukord veidi parem, sest seal on viimasel ajal kombeks see, et näitlejad nõuavad koos samu tingimusi. Nad räägivad produtsentidega läbi ühiselt. Siiski on ka teles levinud see, et peamised rollid lähevad meestele.

Kui aga võtame muusikatööstuse, kus raha ja jalgadega otsustavad laiad massid, siis oli enim teeninud artist 2014. aastal Katy Perry 135 miljoni dollariga. Seda oli lausa 45 miljonit enam kui teenis edukaim meesartist Garth Brooks.