“Kas Anna-Liisa?”

“Jah.”

“Helistasin kuulutuse peale – sa otsid korterikaaslast?”

Samal õhtul kolin kokku kahe võhivõõra noorega. Pärast lühikest vestlust korteriomanikuga jään põnevuse ja kahe suure kotiga esikusse pisut nõutult seisma. Tubade jagamise ajaks on mõlemad uued elukaaslased kadunud. Minust kolm pead pikemal Saaremaa kaunitaril on asja riidepoodidesse ning tagasihoidliku olemisega mulk peab naasma tööle.

Valin välja lemmiktoa ega varjagi teiste eest, et see tuba on parim. Silma torkab naiselik õrnroosa lilleline tapeet. Ei usu, et Mulgi mees võiks soovida seda iga teismelise tütarlapse unistuste tuba. Selles toas on kõik vajalik askeetlikuks, ent mõnusaks elamiseks: voodi, suur kirjutuslaud, kummut ning isegi riiul, rääkimata uksest! Ühel toal on ukse asemel kahemeetrine avaus ning teise toa sisustus koosneb abieluvoodist ning kahest öökapist.

Minu suuremeelne pakkumine, et ehk võiks teisedki seda tuba tahta, tekitab kaaslastes umbusku. Nad arvavad, et ma mängin kavalat mängu, üritades teisi tüssata, ja loobuvad sellest ruumist. Õhtuks pakin seal oma asjad lahti ja on tunne, justkui oleksin lahtisest uksest sisse murdnud. Niivõrd lihtsalt läks esimene olelusvõitlus.

Kes on maganud minu voodis?

Jõuan terve nädala tunda oma toast rõõmu, kui saabub esimene tagasilöök. Mul pole vähimatki kavatsust endale uusi sõpru soetada. Pigem viisakalt läbi saades ühiselt üüri maksta. Noormehe otsus mind mitte teretada jätab külmaks, olen salliv ja panen tema ebaviisakuse häbelikkuse arvele.

Kui aga märkan poisi silmis peegelduvat paanikat meie põ-gusatel kohtumistel ühisköögis, hakkan tõsiselt kahtlema oma välimuses. Kas ma olen tõesti hirmuäratav? Esimesel nädalavahetusel toimub sisseõnnistuspidu. Paraku unustas häbelik noormees mulle seda tõika mainida. Kui ma reede õhtul ramp-väsinuna koju saabun, endal silme ees pilt mõnusast vaiksest reedest (jalad seinal, kogumaks jõudu tegusaks nädalavahetuseks), tabab mind suur üllatus. Juba esimesel korrusel kuulen bassi vaheldumist meela nais-häälega ning mulle tulevad vastu lotakate riietega vinnilised jõrrid. Loodan parimat ja aiman halvimat.

Nii ongi – korter, täis hiphoppi ning tundmatuid noormehi-näitsikuid, tervitab mind peoeufoorias. Panen käed puusa ja jään ukse peale tigedalt põrnitsema.

“Chill, tule istu meie juurde!” ütleb nokkmütsi ning põlvedeni vajunud vöökohaga noormees. Täis tuliviha ning pettumust, sisistan läbi hammaste, et kolin homme välja, ning lahkun peo-möllust. Öösel kurdan oma muret igale ettejuhtuvale tuttavale ning rahunen lõpuks maha. Sellised asjad olevat ühiskorteris normaalsed ning mina pean õppima neid rahulikumalt võt-ma. Tõepoolest – chill! Veetnud öö sõbranna juures, saabun koju, täis tahtmist oma uute probleemidega tegeleda. Siiski nördin, nähes, et minu voodis on magatud ja laua all vedelevad õllekorgid.

Avastades, et minu jogurtipakki on tuntavalt tühjendatud ning pool pakki kohvi varasta-tud, süveneb nördimus veelgi. “Huvitav, miks nad mu kuivanud juustu ära ei võinud süüa?” on minu saarlasest korterikaaslane märksa tugevama närvikavaga.

Mustus kasvab üle pea

Alates tutvumispeost süveneb aimdus, et meie kooselust ei tule midagi välja. Minu rasvata ananassijogurt kahaneb kiirusega, millest võib järeldada, et  külluslik pidu mõjus mulgi rahakotile laastavalt. Pikkade mokkadega rüüpab ta minu jogurtipakist, mis tekitab vastikust ja ma ei kavatse seda ise enam süüa.

Ülekäte läheb ka mustade nõude kogus. Probleemide lahendamisest ei tule midagi välja, sest korterikaaslasest noormehe tagasihoidlikkus on pärast tutvumispidu vaid tuure kogunud. Nädala jooksul pole teda näha ei esikus ega köögis. Õhtul kuulen liikumist trajektooril tuba-tualett-tuba ja sedagi reedab veetõmbamisega kaasnev solin.

Kui taban saare neiu järjekordselt noormehe nõusid pesemas, hakkab mul tema kurba nägu ning vilkaid käsi vaadates kahju. “Miks te ise oma nõusid ei pese?” ohkab Saaremaa kaunitar. Vastan, et minus puudub emalik tung võõra mehe eest hoolitseda. Saarlane on mõne-võrra üllatunud ning tõotab  võõraid nõusid enam mitte pesta. Aeg-ajalt kurdame üheskoos, et kööki astudes kargab ninna kirbe mustuselõhn, kuid vaatame mõlemad sellest jonnaka järjepidevusega mööda. Et minule on juba nagunii õela nõia maine tekkinud, loodan saarlase otsekohesusele.

“Ta ütles, et tal oli vanematekodus nõudepesumasin ja ta ei ole harjunud nõusid pesema,” teatab neiu alla andnud häälega. Pagana mehed, ma ütlen.

Jää sulab

Ühised kogemused liidavad. Unustanud hajameelsusest oma ID-piletit pikendada, satun seadusega pahuksisse.

Kohtun kontrolöride bussis mulgiga, kes hakkab mind nähes äratundmisrõõmust või suurest pingest naerma. Leebemat karistust lootma jäädes ei pööra ma talle suuremat tähelepanu. Peas joonistub juba plaan, kuidas juhtunut enda kasuks pöörata.

Õhtul uksel kokku saades alustan vestlust: “Noh, palju su trahv oli?” Ja korraga avanevad muidu sõnaahtra noormehe keelepaelad. Ta jutustab mulle põnevaid lugusid politsei eest põgenemisest ning teistest vahvatest äpardustest. Kuna mul pole talle midagi võrdväärset vastu jutustada, kasutan ära tekkinud mõttepausi ning küsin muretult, miks ta oma nõusid ei pese. Lisan, et see sööb õige pisut närve.

“Aga miks minu kohvitass kolm päeva sinu toas oli?” prahvatab ta. Ühtäkki on pinge kadunud. Sellest päevast on kraanikauss alati tühi ning puhtad nõud kapis. Jogurtit ma enam igaks juhuks siiski ei osta.

Teiste ühise korteri üürimise kogemused

Anne-Mai Pällo

kunstitudeng

•• Tartus õppides elasin koos keskkooliaegse sõbrannaga. Sain aru, et olen vist liiga isekas ja nõudlik inimene, jagamaks kellegagi korterit. Alguses tundub kõik ülitore. Mõne aja pärast hakkavad ilmnema kaaslase ja enda kiiksud. Väga heast sõbrannast on saanud tuttav. Vali hoolikalt, kellega kokku kolid. Keegi pole halb ega hea, lihtsalt mõned inimesed ei klapi omavahel.

Siim Saksing

üliõpilane

•• Elan koos kahe tütarlapsega ning meil klapib suurepäraselt. Ühiskorteris elamise eelis ühika ees on suurem eluruum ning päris oma tuba. Hinnavahe pole seejuures väga suur - kõigest paarsada krooni. Mina olen vist nii salliva loomuga, et meil pole mingeid tülisid ette tulnud. Vähemalt ei tule meelde küll. Muidugi on korterikaaslastega vedanud.

Karl-Gustav Kello

kontrabassist

•• Meid on viietoalises korteris umbes viis–kuus inimest. Mul on oma tuba ja ma olen sellise eluga väga rahul. Elan siiski Tallinna kesklinnas ja maksan selle eest 1000 krooni. Väga vinge.

•• Korterikaaslased mind ei häiri, aga eks ma olen kannatliku meelega ka.

•• Probleemiks võib osutuda ühiste pindade haldamine. Need kipuvad käest ära minema.

Milliseid kortereid antakse kamba peale üürile?

Ive Pulma

kinnisvaramaakler

•• Minu arvamus on, et üürile andja üldjuhul kardab oma korterit mitmele inimesele usaldada.

•• Suurim riskigrupp on pidutsevad noored ning ehitajad. Kardetakse mööbli ja remondi pärast.

•• Kõige sagedamini antakse üürile tagasihoidlikumate tingimustega kortereid. Teine võimalus on ka siis, kui korterit üürida soovijatega tekib silma vaadates usalduslik suhe. Nii saab ju kõige paremini aru, kas tulevane üürnik on pidutseja tüüpi või mitte.

•• On igasuguseid noori ning kõiki ei tasu kohe kindlasti umbusaldada.