Tallinnas lõppenud toidumess pakkus võimaluse oma nahal katsuda, kui keeruline on Eesti nõudlikule tarbijale külge kleepuda. Musta-valgelapilisse karukostüümi maskeerunult tatsas Eesti Päevalehe toimetaja tunnikese mööda näituseruume ning jagas huvilistele komme.
Kui ajakirjandusliku eksperimendi õnnestumist mõõta maiustajate suhtumise alusel, tuleb katsetus tunnistada kordaläinuks. Paksu ja palava maskeraadi vaeva tasusid kümned pakutava toote proovimiseks välja sirutunud käed, mille omanikud oleksid laisast, letil lebavast kommikotist tõenäoliselt ükskõikselt mööda kõndinud.
Toidumessi erinevate siltide, värvide ja kaubamärkide kirevuses oli millegi omapärasega silma paista tõepoolest raske. Seepärast üritasid mitmed firmad oma tooteid tarbijani viia mõne naljaka triki abil. Koridoris kohmakalt vantsiv mõmmik köitis külastajate tähelepanu kaugelt enam kui kiiresti tühjenev kompvekikorv tema käppade vahel.
Osa vastutulijaist soovis bambuskaru pehmet kasukat patsutada või teda kõrva tagant sügada. Mõni nooreohtu neiu küsis karult isegi musi andmise luba. Kohusetruult pidi musta-valgekirjult kostümeeritud ajakirjanik koos karuga fotografeerida soovijate tahtmisi arvestama.
Kui kommikompanii juba oma embleemilt pärinevat tegelast messil marketinginõksuna tahab kasutada, tõuseb eesmärgina esiplaanile mitte külastajatele jagatud shokolaadikogus, vaid oma firmamärgi kinnistamine kliendi teadvuses. Hiljem peab see pakkuma äratundmisrõõmu ja tegema korrektiive maiustamiseelistustes. Eriti lastele suunatud toodete puhul on sellise triki äraproovitud toime alati tõhus.
Pandakaru ei olnud toidumessil ainus omataoline pilgupüüdja, temaga kõrvuti oli näha ringikõndivat ketshupipudelit ja piimatootjate lumememme. Võib ennustada, et suurem karude, notsude, pätajalgade (ja muidugi ka jõuluvanade) paraad vallutab kauplused aastavahetuse paiku. Tarbijal tasub siis pea külmana hoida ning huvituda kommiostul lisaks maskoti armsustegurile ka toote kvaliteedist ja hinnast.
ARGO IDEON
