Kriis on küll töötust suurendanud, kuid paljude erialade inimestest on suur puudus

Kuigi COVID-19 pandeemia on töötute arvu kergitanud üle 51 000 inimese piiri ning mitmes sektoris ei ole võimalik rakendust leida, on ka valdkondi, kus töökäsi on jätkuvalt puudu ka tulevikus, selgub töötukassa tööjõuvajaduse baromeetrist.

Tööjõuvajaduse baromeeter on tööjõu pakkumise ja jõudluse vahelise tasakaalu hinnang järgmise 12 kuu pärast. Ehk teisisõnu: millise ameti esindajaid otsitakse tikutulega üle ning kellel on keeruline rakendust leida. Kui tavapäraselt avaldab töötukassa hinnangu kaks korda aastas, siis COVID-19 pandeemia tõttu jäeti kevadine hindamine ära. Tulevikuarenguid lihtsalt ei olnud uues ja tundmatus olukorras võimalik prognoosida. Nüüd on tulemused olemas.

Suurema muutusena on meil mitu sektorit, kus tööjõu ülejääk on kasvanud.

Töötukassa tööotsijate ja tööandjate teenuste osakonna teenusejuhi Livia Laasi sõnul on ka varem olnud üle kontoriametnikke, raamatupidajaid ja andmesisestajaid. Need on ametid, kus tehnika võtab inimese töö üle ning see suundumus jätkub. Koroonapandeemia on aga tugevasti räsinud turismisektorit ning tööjõu suur ülejääk valitseb näiteks reisikonsultantide ning reisbüroo ametnike seas. Üle on majutusasutuste töötajaid ning konverentsikorraldajaid. Varem ei ole sellist olukorda olnud.

Kui viimastel hindamistel on olnud puudu rahvusvaheliste vedude juhtidest, siis nüüd on Laasi sõnul transpordisektori kriis väiksemaks jäänud. Ka transpordisektor sai kriisis kannatada ning seetõttu ka tööjõupuudust veidi leevendanud ning varasemast suurest puudujäägist on nüüd saanud litsalt puudujääk.

Puudu on arste ja õpetajaid

Baromeetrist ilmneb, et endiselt on puudu tervishoiu ning meditsiinivaldkonna spetsialiste, nii arste kui õdesid. Samuti napib pedagooge, olgu need eripedagoogid , kutseõpetajad, või lasteaiaõpetajad. Suur puudus on audioloogidest ning logopeedidest ning muidugi ka tarkava arendajatest.

Laasi sõnul on ka pikemas perspektiivis erialavalikul põhjust vaadata tervishoiusektori poole, sest rahvastik vananeb ning alati on tarvis õendus- ja hooldustöötajaid.

Õpetajate puuduse ühe põhjusena toob Laasi välja praeguse õpetajaskonna vananemise. Senised õpetajad lähevad pensionile, kuid noori kes nende asemele peaksid tulema, ei ole. Neid küll õpetatakse, kuid erialale noored tööle ei asu ning paljuski on see seotud palgaküsimusega. Maakonnakeskustes on olukord parem ning Tallinnas ja Tartus õpetajate põuast rääkida ei saa. Hoopis teistsugune pilt avaneb aga äärealadel. Kaugematesse paikadesse ei pruugi transport jõuda. Samuti on probleemiks töökoormus: väiksemas ja kaugemas kohas ei pruugi õpetajale olla täisajaga töökohta, erinevate töökohtade vahel liikumine võib olla keerukas või suisa võimatu ning lõpuks ei tasu see ära. Ja nii jäävad töökohad täitmata.

Sama probleem on logopeedidega. Õppekohti on palju ning noored lähevad eriala küll kõrgkooli eriala omandama, kuid õpingute käigus saadakse aru, et amet on keeruline ning selle eest ootav palk tagasihoidlik. Täiskoormuse saamiseks tuleb töötada mitmes kohas ning nii jäetaksegi Laasi sõnul õpingud pooleli ning spetsialiste juurde ei tule.

Probleemiks öötöö

Puudus on ka päästjatest ning tuletõrjujatest. Lisaks madalale töötasule peletab nendest ametitest asjaolu, et töö on nii füüsiliselt kui psüühiliselt raske ning ta tööaeg ei ole tavapärane.

Ka varem on värbajad koduvalt välja toonud, et näiteks öötööle on inimesi keeruline saada. Olgu see vahetustega toimivates tööstusettevõtetes või teenindusasutustes. Öösel töötatakse vastu inimese bioloogilisele rütmile, millega kaasnevad terviseriskid ning lisaks on väsimusest põhjustatud ohud suuremad kui päeval.