Tööjõunõudluse vähenemine väljendus selles, et töölepingute arv hakkas järsult kahanema ja registreeritud töötus kasvas hüppeliselt. Lisaks vähenes töötajate töökoormus kriisist mõjutatud valdkondades.

Esimesena sai pihta teenindussektor

Kriis mõjutas esimesena kõige rohkem teenindussektorit, kus hõive ja palgad vahetult enne eriolukorda jõudsalt kasvasid. Eriti suur oli langus majutuse ja toitlustuse ning kultuuri ja vaba aja tegevusaladel, mida välisturismi ärajäämise kõrval tabasid ka lahtiolekuaja- ja alkoholimüügipiirangud, kaubanduskeskuste sulgemine, kaugõppe ja -töö tõttu tekkinud nõudluse langus ning ka viirusehirmu ja -piirangute tõttu kahanenud kodust väljas söömine. Töötajate registris kahanes töölepingute arv majutuses ja toitlustuses eriolukorra eelsega võrreldes 15%; aprillis määrati neis valdkondades palgahüvitis ligikaudu 60%-le palgatöötajatest. Lisaks majutusele ja toitlustusele avaldasid majandustegevuse piirangud suurt mõju ka teistele teenindussektori tegevusaladele nagu kaubandus, veondus ja laondus.

Tänaseks on Eesti enamiku piirangutest aga tühistanud ning ühiskond liigub tagasi tavapärase toimimise suunas, mis annab lootust sisemaise nõudluse taastumiseks.

Kriisi mõju hõivele tööstussektoris alles selgub

Erinevalt teenindussektorist oli majandusaktiivsus tööstussektoris juba enne koroonaviiruse kriisi väliskeskkonna jahenemise tõttu aeglustumas. Sellesse andis panuse ka põlevkivitööstus, mida mõjutas CO2 kvoodi hüppelise hinnatõusu tõttu kahanenud elektrienergia tootmise konkurentsivõime. Kuigi Eestis ei suletud erimeetmete raames tööstusettevõtteid, mõjutas koroonakriis sektorit tarneahelate toimimisraskuste ja ka nõudluse languse kaudu. Kriisi mõju tegelik ulatus tööstussektorile on alles selgumas, sest see sõltub peamiselt Eesti tööstustoodete nõudluse kahanemise ulatusest välisturgudel üldise majanduslanguse taustal.

Sarnaselt paljude teiste riikidega reageeris Eesti valitsus koroonakriisile erinevatest meetmetest koosneva toetuspaketiga, millest mõjutab tööturu arenguid kõige otsesemalt töötasuhüvitise meede. Ilma selleta oleksime suure tõenäosusega näinud veelgi suuremat töökohtade kadu, kuid pikaajalise lahendusena pole selline palgakulude subsiidium ei mõistlik ega ka riigile jõukohane.

Pikemas vaates peab majandus saama vabalt toimida ja riigi roll peaks seisnema selles, et aidata majandusel uute tingimustega kohaneda. Osad töö kaotanud inimesed ei leia tõenäoliselt niipea uut tööd oma senises valdkonnas ning on väga tähtis, et nad saaksid riigilt tuge koolituste ja teiste tööturumeetmete abil.