Tartu võitleb aastaid selle nimel, et saada endale regulaarne lennuühendus. ?See on ellujäämise küsimus,? rõhutab õhutranspordi tähtsust abilinnapea Hannes Astok.

Tartlasena kiidan püüd-lustele südamest takka. Isegi kui majanduslikult mõttekat äriplaani pole siiani keegi suutnud käiku panna. Tõsi on ka see, et lähimasse rahvusvahelisse lennujaama Tallinna jõuab Taaralinnast paari tunniga. Mis sest, et ebamugavalt.

No täpselt! Transpordiküsimusi saab lahendada ka teisiti kui õhuteede tihendamisega. Kordi päevas väljuv kiirrong, mis teeks põike lennuväljale, seoks Tartu palju tugevamalt muu maailma külge, kui võib-olla kord päevas Helsingisse startiv väikelennuk.

Aeg-ajalt kerkib arutelu, millist marsruuti peaks läbima Rail Baltica. Mis aastast. Ja milliste Euroopa rahade eest. Vahva, kuid põhitransport käib ikka riigi sees. Ja siin näen ma vaimusilmas, kuidas riik võtab kiirtranspordi arendamise ise käsile. Kõigepealt põhiliinidele teine rööpmepaar. Siis elektriliinid.

Laheneb ju teise rööpmepaari korral ka Vene transiidifirmade sissetungiga seotud probleem raudtee vähesest läbilaskevõimest. Õnnelikuks saavad kõik.

Muidugi läheb see lõbu kalliks. Kuid oleme ka ehk veidi edukamad Albaaniast, mida põhjalikult konte raputamata saab läbida vaid helikopteril. Riik võiks olla selline omanik, kes pikemaajaliste investeeringute nimel tänasest kasust suu puhtaks pühib. Ja alustab raudtee eelisarendamist.

Muidugi, riik on raudteel oma huvisid vähendanud. Aga kui võtaks asja siiski tõsiselt käsile...