Kross Eesti uuest märgist: avatud, tark ja aktiivne rändrahn? See on peaaegu sama halb, kui innovaatiline suitsupääsuke

 (174)
Eerik-Niiles Kross
Eerik-Niiles KrossFoto: Eerik-Niiles Kross

Ma ei ole mingi brändindusasjatunda. Eesti tutvustamise, Eesti esindamise, Eestist lugude rääkimisega erinevates maailma otstes olen aga jõudumööda nii töö kui hobi korras tegelenud 30 aastat.

Niipalju kui ma aru saan, on bränd meie lugu erinevate meediumite esituses: tekst, pilt, heli, kujundid, assotsiatsioonid jne. Bränd peab tuginema päris lugudele, sellele, mis me enda arvates tegelikult oleme. Eesti kuvandi loovad eestlased ise, oma käitumise ja ideede ja olekuga. Ja seda ei asenda mitte üks märk.

Meil on nüüd bränd, mis väidab, et Eesti on defineeritud kolme iseloomujoone või omadusega (Estonia is defined by three characteristics).

Kes pole lugenud, katsuge ära arvata, mis need on. Uskuge või mitte, need on avatus, tarkus ja aktiivsus (open, smart, active).

See on ju pullisitt. Mulle ka meeldiks, kui Eesti oleks avatud, tark ja aktiivne. Väga meeldiks. Punnitan juba aastaid, et meist sellist muljet jätta ja kuidagi mõnelegi sära silma saada.

Tehke korra mõni meie meediakanal lahti ja lugege korra selles prismas, et kuidas see "avatud, tark ja aktiivne" tundub.

Meie tuimus, kinnisus, kadedus ja muud toredad omadused ei tohiks olla ju saladus. Eriti torkavad need silma väljast tulnule, omavahel aetakse kuidagi veel vaikides asjad ära.

Kahjuks iseloomustatakse Eestit pigem kui kinnist, tuima, passiivset - ehk brändis pakutu täpsed vastandid. Üsna ambitsioonikas on oma omaduste vastandid oma põhiomadusteks kuulutada.

Seotud lood:

Kui proovida mingeid suhteliselt positiivseid ja päris jooni leida, pakuks: jonnakus, iseseisvustahe, must huumor. Siit võiks vähemasti vaidlema hakata.

Avatuse ja tarkusega pole midagi peale hakata. Kui see bränd on Eesti visioon, olen täitsa nõus, sinna suunas võiks liikuda. Praegu on see minu meelest lihtsalt vale.

Mis puutub kolme asja, mida soovitakse tutvustada: loodus, digi, ja miski asi, et "we always find a way"... See oleks nagu paganlusest loodus, vahepealsest ajast see, et saame kuidagi alati hakkama ja siis uuest ajast digivärk.

Ei midagi kaubandusest, kirjandusest, arhitektuurist, kunstist, isegi mitte talupojakultuurist, rääkimata päriskultuurist. Ei midagi vanadest kultuurisidemetest, merendusest, laevadest, vabadusest.

Rahnude lugu on tore, aga ma tegelikult ei saa aru, kuidas see kõik kokku kõlab. "Avatud, tark ja aktiivne rändrahn"? See on peaaegu sama halb kui innovaatiline suitsupääsuke.

Kui selle asja peale ausalt mõelda, siis minu arvates on tegelik häda väljakujunemata identiteedis. Eestlased ei ole lihtsalt ise veel ära otsustanud, kes me oleme ja kus me elame.

On proovitud alustada ülesehitamist 1930ndate olukorda taastades, mis on võimatu. Välditakse asjaolu, et Eestis on veerand inimestest venekeelsed.

Välditakse tõde, et valdav osa meie pärandist on saksakeelsete eestlaste loodud ja seetõttu proovitakse ikka ja jälle mingit reservaatkultuuri tekitada ja vokki või pastelt eksponeeritkase hiidmuuseumis samal ajal, kui gooti kirikud lagunevad.

Kuna "päris omaks" kujutletakse ajas ja ruumis asju ja nähtusi Jakobsoni maailmamudeli järgi, enne sakslasi, Pätsu ajal ja pärast venelasi, siis jääbki loodus, "hakkamasaamine" ja itivärk. Kõik muu on "võõras".

Käisin paaril mõttetalgul ka, aga kas mitte ei juhtunud see, et mõttetalgute korras, laias ringis kogutu osutus liiga mitmekesiseks. Igatahes kuulutati see suurte töötubade materjal lõpuks sobimatuks ja otsingid luhtunuks. Seejärel tehti valmis see soine neuroos.

Murelik lugu. Aga võib-olla Eesti tahabki olla selline kergelt neurootiline, halva ilmaga soo ja metsaala, kus midagi ei juhtu.