Kuhu kadusid Palestiina liidri Yassir Arafati miljardid dollarid?


Yassir Arafati abid viskasid omal ajal nalja, et ta oli elus raamatukapp.

Arafati taskud olid täis märkmikke, kuhu ta pani kirja oma poliitilise elu tähtsamad üksikasjad.

Märkmikud on hindamatuks Palestiina ajaloo allikaks. Paljud Palestiina ametnikud väidavad ka, et neisse tähendas Arafat üles oma rahaasjad. Nii võivad neis peituda olulised viited, mis juhtus miljardite dollaritega, mida väidetavalt kõrvaldasid tema juhitavad organisatsioonid viimase kahe kümnendi vältel.

Mõned viimased märkmikud olevat tema abide sõnul Arafati vanas kontoris Muqata?as, tema Ramallah? peakorteris. Ühe Arafatile lähedase isiku sõnul olevat ülejäänud usaldatud ?lojaalsele kaastöötajale?, kes võib-olla paneb nende alusel kirja kadunud juhi elu.

Teise kaastöötaja sõnul on need laiali Arafati kontorites Gaza maakitsusel ja Tunises, Palestiina Vabastusorganisatsiooni (PLO) ametlikus peakorteris.

Meeletu finantsvõrk

Arafati poolt üle kolme kümnendi vältel kootud finantsvõrgu lahtiharutamine ei ole kerge üles-anne. Juba ammu enne, kui ta 1994. aastal Gazasse kolis, oli Arafat teadlikult oma rahaasjad segaseks ajanud, jagades abiliste, ärimeeste ja sõprade vahel üksikuid detaile oma finantsidest, nii et kellelgi ei olnud neist selget ülevaadet. Ta ei jätnud testamenti ? tema abiliste sõnul olla ta mõelnud, et elab saja-aastaseks või kauemgi.

Lisaks rahale, mida ta kontrollis palestiinlaste vaieldamatu juhina, oli Arafat peaks kolmele organisatsioonile, millel olid oma vahendid.

Ta oli Palestiina omavalitsuse (PO) president. PO haldas Iisraeliga sõlmitud Oslo leppe alusel alates 1994. aastast enamikku Jordani jõe läänekalda ja Gaza maakitsuse aladest, selle aastaeelarve on kasvanud 1,7 miljardi dollari suuruseks. Arafat oli ka palestiina rahva esindajana diplomaatilise tunnustuse saanud PLO esimees. Lisaks juhtis ta PLO suurimat fraktsiooni Fatah, mille ta asutas 1964. aastal.

Arafat elas tagasihoidlikult ega näidanud mingit huvi rikkuse väliste tunnuste vastu. Tema naine Suha on viimased neli aastat elanud luksuslikult Pariisis, saades Palestiina ametnike sõnul igakuiselt 50 000 ? 70 000 dollarit toetust. Möödunud aastal algatati Pariisis eeluurimine rahapesu asjus, mis puudutas 11 miljoni dollari suurust ülekannet Arafati abikaasa arvele.

Arafat näitas üles vähest huvi raha ?makrojuhtimise? vastu, enamik tööst delegeeriti teistele. Arafat oli mikrojuht, kes jagas mõnisada või mõni tuhat dollarit neile, keda pidas selle vääriliseks.

Endine Briti luureohvitser Alastair Crooke, kes 2003. aastani tegutses EL-sidemehena palestiinlaste juures, ütleb, et 1971. aastal Jordaaniast ja 1982. aastal Liibanonist välja saadetud Arafat ei unustanud saadud õppetunde.

?Ta arvas, et kogu raha ei tohi jätta PO kätte juhuks, kui tulevad taas rasked ajad. Tema või Fatah pidid olema võimelised iseseisvalt tegutsema,? sõnab Cooke. ?Ta kasutas raha suuresti möödunud sajandite hõimuliidrite kombel, andes raha võimukeskustele ja jättes nende hooleks selle jagamise alluvatele. Alluvatele jäi aga alati võimalus otse tema poole pöörduda.?

Suur raha hakkas PLO-le voolama 1979. aastal, mil Araabia Liiga otsustas anda toetust 250 miljonit dollarit aastas. Palestinian National Fundi (PNF, palestiina rahvusfond), PLO finantstiiva endise juhi Jaweed al-Ghusseini sõnul sai Arafat iga kuu 10,25 miljonit dollarit sularaha Palestiina võitlejate ja hukkunute perekondade vahel jagamiseks.

1996. aastal Arafatiga tülli pööranud al-Ghusseini sõnul kogu raha sihile ei jõudnud: ?Mõni miljon jäi üle, vahel vähem, vahel rohkem, sõltuvalt kuust. Arafatil oli absoluutne kontroll selle üle.?

Arafati otsus 1991. aasta Lahesõjas Iraagi poolele asuda osutus finantskatastroofiks. Araabia valitsuste toetus kuivas kokku. Paljude Palestiina juhtide sõnul ärgitas just see kriis Arafatti Iisraeliga rahuläbirääkimisi pidama.

Üks PLO juhtidest tunnistab, et osa araabia riike jätkas salaja organisatsiooni toetamist. Ka Saddam Hussein andis al-Ghusseini väitel 1991. aastal vähemalt 150 miljonit dollarit.

Finantsturvalisuse taastamiseks mängis PLO mõningase eduga kinnisvaraga Ida-Euroopas. Praegu on PNF-il palestiina ametnike sõnul väga vähe raha ? ühe väite kohaselt 20 miljonit dollarit.

Haledad põrumised

Arafat kogus Fatah? tarvis raha eraldi. Arafati sõprade sõnul olid mitmed organisatsiooni investeeringud haledad põrumised, mida tavaliselt juhtisid amatöörid. Mõne väite kohaselt oli Fatah?l veel mõne aasta eest sadu miljoneid dollareid. Kui aga 2000. aasta septembris algas intifada, tekkis Fatah?l raskusi oma toetajatele maksmisega.

Fatah? juhtide sõnul teadis vaid Arafat kõiki partei varasid. Pärast tema surma on asutatud komisjon, et välja uurida, mis täpselt parteile kuulub.

1994. aastal Gazasse naastes sai Arafat kontrolli suurte finantsvahendite üle. Doonorvalitsused lubasid anda viie aasta vältel kolm miljardit dollarit ning PO võttis üle tulutoovad monopolid ja kontsessioonid, mida varem haldas Iisrael.

Arafat kasutas finantsnõustajaid, kes olid strateegiliselt paigutatud erinevatesse äridesse. Kuid kõige enam toetus ta maailma näinud Iraagi kurdile Mohammad Rachidile.

Rachidil, keda tuntakse ka nime Khaled Salam all, oli kahtlustava Arafati silmis oluline eelis ? kuna ta ei olnud palestiinlane, ei saanud ta isiklikke poliitilisi ambitsioone hellitada. ?Meil olid isa ja poja suhted,? ütleb Rachid intervjuus.

Tema roll on paisanud kiire jutuga 50-aastase mehe keset tema ülemuse rahaasjadega seotud skandaali, tõmmates talle paljude palestiinlaste halvakspanu.

Londonis hotelli Carlton Tower fuajees istudes ütleb teksastesse ja valgesse pulloveri rõivastatud Rachid, et lahkus juulis PO investeerimisasutuse Palestine Investment Fund (PIF, palestiina investeerimisfond) tegevjuhi kohalt, sest sai aru, et langeb kriitika alla hoolimata sellest, millised on tema töö tulemused: ?Sinu tööd hinnatakse eelarvamuste, mitte tegelikkuse põhjal.?

Varad suunati mujale

Kuigi ta on käivitanud oma investeerimisfondi, mille kliendiks loodab ta ka PO saada, nõustus ta PIF-i veel mõne kuu juhtima. Sõprade sõnul jääks ta kauemakski, kui PO värskelt valitud president Mahmoud Abbas teda paluks.

Aasta pärast Tunisest Gazasse kolimist hakkas Arafatti häirima Iisraeli kontroll osa PO sissetuleku üle. Selleks oli käibemaks ja muud tulud, mida juudiriik kogus ja seejärel palestiinlastele üle kandis.

?Ta ütles, et vajab reservfondi. Ta rääkis mulle, et ei saa juutidega läbi rääkida, kui need tema raha kontrollivad,? sõnab Rachid. ?Oli tal õigus või mitte, ei saanud Arafat sellises olukorras jätkata.?

Nii hakati 1995. aastal suunama varasid eriarvele Ramallah? Arab Banki. Sealt liikus osa välismaistele arvetele, alates 1997. aastast ka Genfi erapanga Lombard Odier hallatavasse investeerimisfondi.

Teist osa kasutas Rachidi asutatud ja juhitud holdingfirma Palestinian Commercial Services Company, et omandada osalusi või sõlmida koostööleppeid kohalike firmadega. Arafat suhtus heldelt neisse, kes tema eest varasid haldasid, jagades nendega osa kasumist. Rachidi sõnul pakkus Arafat talle kümnendiku PCSC kasumist, kuid ta keeldus sellest.

Algul nõudis Arafat 200 miljoni dollari suurust reservfondi. Kuid Rahvusvahelise Valuutafondi järgi suunati monopolide tulud, nagu ka tubakalt, alkoholilt ja bensiinilt korjatud maksud aastatel 1995?2000 samuti Arafati ja Rachidi kontrollitavatele arvetele. Kokku suundus IMF-i hinnangul neil aastail PO ametlikust eelarvest kõrvale üle 898 miljoni dollari.

IMF-i ametnike sõnul on PO tagasi saanud 799 miljonit dollarit, vahe aga on läinud investeerimiskahjumite katteks.

Iisrael, USA ja Euroopa Liit olid varade kantimisest teadlikud, kuid ühe rahvusvahelise rahandusametniku sõnul ?ei olnuks teema tõstatamine poliitiliselt korrektne?. Suhtumine muutus otsustavalt alles 2000. aastal, mil Arafati süüdistati vägivalla toetamises.

Sakslasest europarlamendi liige Armin Laschet, kes on uurinud Palestiina rahaasju, sõnab: ?Kõik teadsid, et Arafat oli korrumpeerunud. Kuid Iisrael, USA ja Euroopa Liit leppisid sellega, kuniks temast oli kasu rahuprotsessile ja ta pidurdas terrorismi.?

Arafat arendas välja ka sissetulekuallikaid ametkondadesse ja firmadesse strateegilistele positsioonidele paigutatud väikese ametnike rühma abil. IMF-i hinnang ei ole arvestanud kõigi nende tuludega.

Gaza maakitsusel asutasid mitu Arafatiga lähedalt seotud inimest Al-Baher Company.

Üks palestiina ametnik kirjeldas seda firmana, mis tegeleb kõigega, alates tarkvarast kuni nabatantsuni. Al-Baher oli erakontsern, mis väidetavalt andis otsetulu Arafatile.

Arafati investeerimisotsuste eesmärk oli tihtipeale poliitiliste teenete ostmine. Prioriteediks näib olevat olnud heade poliitiliste sidemetega iisraellaste kaasamine.

Kummaline finantssuhe

Näiteks 1996. aastal andis Iisrael palestiinlastele kontrolli 150 miljoni dollarise Gaza pensionifondi üle. Arafat andis rahandustaustata Iisraeli ajaloolase Jacques Neria soovitusel miljonid hallata Genfis paiknevale finantsnõustamisfirmale Belesta. See asjade korraldus kestis aga vaid aasta, praegu on raha Sveitsi panga Credit Suisse käes.

Üks Belesta partnereid oli Neria Iisraelis elav sõber Aron Gilon. ?Meie eeliseks oli Iisraeli päritolu ning see tegi palestiinlastele lihtsamaks meie valitsuselt raha kättesaamise,? ütleb Gilon, kes tunnistab, et tema firma ühegi teise pensionifondiga ei tegelenud.

Kuid Arafati tõenäoliselt kõige kummalisem finantssuhe oli Yossi Ginnosariga. Viimane oli Iisraeli julgeolekuteenistuse Shin Beti endine juhtivtöötaja, kes tegutses palestiinlaste sala-esindajana oma riigi järjestikuste tööerakonna peaministrite juures. Kui Ginnosar 2004. aasta jaanuaris suri, ülistas Arafat teda kui inimest, kes oli ?pühendunud rahule ja julgeolekule?.

Väidetavalt maksti Ginnosarile miljoneid Arafati Sveitsi pangaarvete ülevaatamise eest. FT on saanud kinnituse Iisraeli, Šveitsi ja Palestiina allikatest, et Ginnosar avas Arafatile ukse auväärsetesse Sveitsi finantsasutustesse. Samuti kontrollis ta Iisraeli endise noore luureohvitseri Uzrad Lew abiga arvet Lombard Odier?s.

Terve rida tehinguid

Lisaks Lombard Odier?le haldasid Palestiina varasid 1990-ndatel lühidalt ka Londonis asuv Atlas Capital Management ja Sveitsis paiknev Soditic Investments. Kaks viimatimainitut hiljem ühinesid.

Palestiina ametnike sõnul uskus Arafat ka, et partnerlus Ginnosariga mõjutab nõuandeid, mida viimane annab Iisraeli valitsusele rahuprotsessi asjus.

FT-le näidatud dokumentide järgi paigutasid palestiinlased aastatel 1997?2000 arvele Lombard Odier?s umbes 230 miljonit dollarit. Lew? sõnul oli arve jääk tipphetkel 300 miljoni dollari ringis, mida Rachid eitab. Kuid kui arve 2001. aasta detsembris suleti, olid palestiinlased teeninud oma investeeringult vaid alla 10 miljoni dollari.

Arve avamisel lepiti kokku, et sellel olev raha ei tohi suunduda ?sõja või agressiivse tegevuse? toetuseks.

Sveitsi pank sulges arve aasta pärast Palestiina intifada puhkemist põhjendusega, et PO võib USA silmis sattuda terrorismi toetavate organisatsioonide hulka.

Lew läks Ginnosariga 1999. aastal rahaasjus tülli ning on pärast seda väitnud, et Arafat võis Lombard Odier? arvel olnud varasid kasutada terrorismi finantseerimiseks. Lew põhjendab oma väiteid osaliselt 2001. aasta augustis ühte Londoni panka tehtud 65 miljoni dollari suuruse ülekandega.

Lew? sõnul maksti Rachidile ja Ginnosarile kuuluvatele arvetele Lombard Odier?s vahendustasusid, mis näitab huvide konflikti. FT-le näidatud dokumentide järgi liikus ühele neist arvetest ainuüksi 2000. aasta oktoobrile järgnenud 13 kuu ajal ligi 1,9 miljonit dollarit. Lew väidab, et nelja aasta vältel oli vahendustasude kogusumma märksa suurem.

Karmid süüdistused

Nii pank kui ka Rachid lükkavad süüdistused ägedalt umber, öeldes, et kogu raha liikus seaduslikesse investeeringutesse.

?Kliendisuhte ajal järgisime kõiki asjassepuutuvaid regulatsioone,? ütleb pank, mille nimeks on pärast 2002. aastal toimunud liitumist Lombard Odier Darier Hentsch. Varasid ?hallati konservatiivsel alusel diversifitseeritud vahendites, peamiselt väärtpaberiturul?, teatab pank.

Rachid näitab FT-le dokumente, mille järgi kanti mainitud 65 miljonit dollarit arvele Chase Manhattan Banki ja investeeriti seejärel. Ta kinnitab ka, et ei saanud isiklikku tulu investeeringutest Sveitsi. Ta ütleb, et talle avati isiklik arve aastal 1994, kuid kogu sellel olnud raha anti üle PO-le, kui kõik välismaised pangaarved 2002. aastal konsolideeriti.

Lombard Odier arve suleti ajal, mil palestiinlastel oli põhjusi muuta rahandusstrateegiat. Palestiina majandust tabas intifada puhkemisel järsk langus, mis raputas ettevõtteid, milles PO osalust omas, ning alandas PO eelarvetulusid. 2001. aasta jaanuaris lõpetas Iisrael ka maksutulude ülekandmise PO-le.

Rachid hakkas varasid Lähis-Itta siirdama. Samal ajal kasvas kodumaine ja rahvusvaheline surve, et vastupunniv Arafat korrastaks PO arved ning tooks kõik kulutused ja investeeringud rahandusministeeriumi hallata.

2002. aasta augustis rahandusministriks saanud 53-aastane USA-s koolitatud majandusteadlane Salam Fayyad asus konsolideerima PO äri- ja investeerimistegevust vastloodud PIF-i alla.

Fayyad väidab, et valdav osa PO eelarvest kõrvale toimetatud rahast, sealhulgas kõik Sveitsi pangaarved, kas tagastati või investeeriti firmadesse, mis said PIF-i osaks. Seda kinnitab ka IMF.

?Keegi ei ole tulnud mulle ütlema, et pärast kaheaastaseid uuringuid ja tohutut rahvusvahelist tähelepanu on midagi kahe silma vahele jäänud,? ütleb ta. ?Võiks arvata, et keegi tahaks seda väga öelda.?

Üks uuringutega kursis olev isik väidab, et vähemalt kaks ?rahapada? ei ole PIF-i haaratud. Üks oli Al-Baher. Teine aga ebaseaduslikud maksed, mida korjasid julgeolekujõud Gaza sektori ja Iisraeli piiril ning millest Arafat olevat oma osa saanud. Fayyadi sõnul Al-Baher enam ei tegutse ja piiril korjatud raha kujul on tegemist korruptsiooniga, millega PIF-il mingit seost olla ei saa.

Palestiina seadusandliku kogu majanduskomisjoni esimehe Azmi Shueibi sõnul viitavad tema enda uuringud, et osa varasid PIF-ile ei antud. Ta märgib, et PIF-i loomisega lõppenud uurimine sõltus osapoolte koostööst, ning kahtlustab, et Arafat ja Rachid võisid teavet paljastada valikuliselt.

Shueibi hinnangul ületas eelarvest kõrvale toimetatud vara miljardit dollarit ning osa selle eest hangitud varasid on Arafati väljavalitud isikute nimel.

Suur peavalu

Tema ja teised seadusandjad ütlevad, et Abbas peab Arafati rahaasjade selgitamiseks käivitama uue uurimise, mis peab aga tõenäoliselt ootama suviste seadusandliku kogu valimisteni. Sveitsi arveid ümbritsevate vaidluste lahendamiseks on PO tellinud rahvusvaheliselt audiitorfirmalt aruande, mis peaks avaldatama lähinädalatel.

Arafati finantsjuhtimine on tema organisatsioonidele palju peavalu tekitanud. Et Iisraeli ja paljude teiste luureteenistuste jahitud revolutsioonilise rühmituse finantstehingud peaksid olema hoolikalt peidetud, ei ole vaja imestada. Kuid Arafat ei loobunud sellisest lähenemisest ka pärast seda, kui ta PO juhiks sai.

Palestiina institutsioonid loodi sel moel, et Arafatil oleks juurdepääs suurtele rahasummadele ning ta võimaldas teda ümbritsevatel inimestel rikastuda. Üks Arafati vana sõber ütleb: ?Ta oli rahadega räpakas ja see hakkas ka teistele külge.?

Tema kaaslased uhkustasid lihtsate palestiinlaste vaesuse kõrval oma vastleitud rikkusega ning suurendasid sel moel äärmusorganisatsioonide, nagu Hamas ja Islami DzŠihaad populaarsust. Aastaid palestiina rahvuse tõrvikut kandnud Arafat lihtsalt ei suutnud läbi teha üleminekut revolutsioonilisest liidrist riigimeheks.

Ametnikud ja seadusandjad ütlevad, et palestiinlased jäävad alles siis uskuma, et midagi radikaalset on ette võetud, kui Abbas täidab oma valitsuse ausa mainega inimestega. Nad väidavad, et eelkõige peavad korruptsiooni eest vastutajad kohtu alla minema.

Kui palju Arafatil üldse raha oli?

?? 1994. aastal nimetas Suurbritannia National Criminal Intelligence Service (NCIS, rahvuslik kriminaalluure teenistus) palestiina organisatsioonide gruppi ?rikkaimaks terroriorganisatsiooniks?. Nende üleilmsete varade mahuks hindas NCIS 8?10 miljardit dollarit.

?? Teiste hinnangute järgi olid Arafati juhitavad vahendid tunduvalt väiksemad. Palestiina rühmitused on aastate käigus kogunud miljardeid, kuid sellest on suur osa ära kulutatud või kaduma läinud viletsate investeeringute, varguste ja korruptsiooni tõttu.

?? Iisraeli sõjaväeluureülem hindas 2002. aastal Arafati isikliku kontrolli all olevate varade suuruseks 1,3 miljardit dollarit. Pärast seda on PO üritanud oma rahaasju korrastada ning saanud tagasi ligikaudu 800 miljonit dollarit varem Arafati kontrollitud raha ja investeeringuid. Arafati sõbrad ja vaenlased on tosinates intervjuudes väitnud, et kadunud juhi varandus ei ole mingil juhul üle mõnesaja miljoni dollari.

Otsapidi telekomis

Investeering telekomi toob tulu

?? Orascom Telecom on Lähis-Ida tuntumaid firmasid. Tegemist on Egiptuse mobiilioperaatoriga, mis on laienenud Lähis-Ida teistele aladele ning ka Aafrikasse ja Indiasse. Mida vähem teatakse, on asjaolu, et Arafati raha päästis firma 2001. aastal pankrotisuust.

?? Arafati finantsnõuniku Mohamad Rachidi sõnul valiti Orascom välja osaliselt sellepärast, et seda juhib Naguib Sawiris. ?Naguib on nutikas ja energiline, tema eesmärk oli luua hiiglane Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas,? ütleb Rachid. ?Ma usun kõigepealt inimestesse ja alles seejärel firmadesse.?

?? Kui Rachid pani ette investeerida Kairo börsil noteeritud Orascom Telecom Holdingusse, tõusid paljud Palestiina ametnikud tagajalgadele. Ühe araabia pankuri sõnul ei tahtnud tollal keegi suurtesse võlgadesse sattunud Orascomi puudutada.

?? 2001. aastal teenis firma 102 miljonit dollarit kahjumit 915 miljoni dollarilise käibe juures. Võlakoorem ületas neljakordselt firma varad.

?? Rachid teadis enda sõnul, et firma oli tohutult alahinnatud ning selle aktsia hind tõuseks taevasse, kui saaks kelleltki rahasüsti. Järgnenud aasta jooksul investeeris ta firmasse üle 200 miljoni dollari.

?? Tulemus on olnud muljetavaldav. Palestiinlaste osaluse väärtuseks on praegu 330 miljonit dollarit, lisaks on viimase aasta jooksul teenitud aktsiate müügist 110 miljonit dollarit.