Kui nafta on otsas, siis millal see otsa saab?
Keskmise eurooplase käsutuses on igal hetkel 150 teenrit. Ameeriklasel koguni 300. Isegi India elanik saab kasutada 15 teenri abi. Need teenrid pole küll lihast ja luust. Need teenrit väljendavad energiahulka, mida pidevalt tarbime. Ja nafta annab meie teenrite energiast üle kolmandiku.
Nafta paradoksid
Nafta on paradoksaalne energiavara. Sellest räägitakse rohkem kui ülejäänud kahest kolmandikust kokku. Mida vähem leidub riigis naftat, seda rohkem kiputakse seda tarbima ja sellest rääkima. Kui juba räägitakse, siis muidugi ennustatakse, millal nafta otsa saab. Ennustuste valik on suur ja lai, nii et igaüks saab valida oma. Kes on rohepessimist, see leiab ennustuse, mille kohaselt nafta on juba kümneid aastaid tagasi otsa saanud. Kes ökooptimist, see leiab, et avastatakse üha uusi naftavälju ja täiustatakse olemasolevate ammutamise tehnoloogiat.
Nüüdis-Hamlet küsinuks kindlasti: “Kas olla naftaga või naftata, selles on küsimus?”
Kuulsaks saanud naftafolkloori kohaselt ütles Saudi Araabia kunagine naftaminister ja üks OPEC-i rajajaid seik Yamani asja kohta nõnda: “Kiviaeg ei lõppenud kivide puuduse tõttu, ja ka naftaaeg ei saa otsa nafta puuduse tõttu.” Pidades silmas, et nafta saab otsa kõrge hinna tõttu, mis sunnib otsima alternatiive.
Nii optimistidele kui ka pessimistidele on siiski selge, et kunagi lõpeb naftaajastu niikuinii. On ka selge, et nafta ei lõpe päevapealt. Ka mitte kümne või kahekümne või isegi viiekümne aastaga, nii nagu siin-seal kohati on ennustatud. Seepärast on hakatud pigem rääkima mitte naftavarude lõppemisest, vaid nafta tarbimise tipust. Ennustatav tipp on aga pidevalt edasi nihkunud nagu üksik vorstitükk voorimehe võileival, mida maitsva suutäie ootuses ninaga pidevalt edasi lükatakse.
Ennustusi igale maitsele
1914. aastal ennustas USA Kaevanduste Büroo, et kümne aasta pärast on naftal USA-s ots peal. 1972. aastal ilmunud ja palju laineid löönud raamat “Limits to Growth” (kasvu piirid) ennustas, et tarbimine peatub 1970. aastatel ja nafta lõpeb aastaks 1992. Tõsi, naftakriis küll saabus 1970. aastatel, ent langus oli ajutine. Selle raamatu uuendatud väljaanne “Beyond the Limits” (piiride taga) ennustas 1992. aastal, et naftaga on lips läbi 2031. aastaks.
Äsja said ka Eesti Rooma Klubi liikmed Soomes kuulata “Kasvu piiride” ühe autori Dennis L. Meadowsi suust, kuidas toonased ennustused on klappinud. “Tema 20 minutit sisaldas palju filosofeerimist, kuid vähe numbreid,” ütleb ettekannet kuulanud Eesti Looduskaitse Seltsi esimees Juhan Telgmaa. “Naftavarude sellist kokkukuivamist, mis sunniks tõepoolest mingile alternatiivile üle minema, nägi ta umbes 40 aasta perspektiivis. Kuid selget ennustust ta ei teinud.”
Ent kunagised ennustused ringlevad ajakirjanduses kui Igavesed Juudid. 11. novembril ilmunud kuukiri Roheline Värav tõi näiteks ära 1974. aastal ajakirjas National Geographic avaldatud ennustuse, mille kohaselt satub nafta tarbimise tipp 1990. aastate keskele. “Ennustus osutus õigeks,” seisab graafiku all. Kahjuks ei osutunud. Naftatarbimise tippu pole inimkond jõudnud veel siiamaani. Kuid miks kahjuks? Sest siis oleksime juba näinud inimese pingutusi august välja pääseda.
Kummalisel kombel on teadaolevad naftavarud üha suurenenud. Ning nafta hind ei ole tõusnud eksponentsiaalselt, vaid kõikunud mingi keskmise, umbes 20 dollarit barrelilt, hinna ümber. Et tehnoloogia paraneb, saab välja pumbata naftat, mis 50 aasta eest oli kättesaamatu. Ja autod kulutavad peaaegu kaks korda vähem kütust kui 50 aasta eest.
Eesti naftakriis on alanud
Nii nagu üleüldine sõda on alanud hiilivalt, mitte ühe suure kogupauguga, nii on ka naftakriis juba ammu alanud. Eestis annavad sellest märku lagunenud teed ja tänavad. Pole taskukohast bituumenit.
Me unustame ära ilmseid asju. Nafta ei ole ainult bensiin. Naftast saadud bituumenit kasutati Paabeli torni ehitamisel. Ning siiani teedeehituses. Naftast tehtud pudelitesse lastakse pepsi ja koka. Naftast saadud karpides peituvad meie armastatud arvutid. Naftast on tehtud fiiberteibad ja putukatõrjevahendid. Värvained, ravimid, lõhkeained. Iroonilisel moel, mida vaid elu suudab pakkuda, valmistatakse ka loodussõbralikke biolagunevaid plaste naftast saadud polümeeride põh-jal.
Nafta ei ole vaid must kuld. See on enam kui kuld – sest kullal pole suurt mingit tehnoloogilist või tööstuslikku väärtust. Kui inimene suudaks naftalt võtta kogu vajamineva energia, siis võiks ta liitri bensiiniga läbida 500 kilomeetrit. Kuid inimkonnal pole vist siiski võimalik hüpata ajas edasi kümme miljonit aastat, et jõuda ajastusse, kus tänasest planktonist on uus nafta tekkinud. Tähendab, iga päevaga vajame üha enam ja paremaid alternatiivseid energiaallikaid.
