Kui raha on vaja, lendab ideoloogia prügikasti
Ettevõtte kasumimaksu määr näitab kogu maailmas langustrendi, käibe- ja müügimaksude määr on aga muutunud väga vähe, selgub KPMG 2009. aasta maailma maksuülevaatest. Majanduskriisi aegu on maailmas käibemaksu langetanud Suurbritannia – uuel aastal tõstetakse maksumäär siiski tagasi endisele tasemele – ja Portugal. Käibemaksu on viimasel ajal lisaks Eestile tõstnud Läti, Leedu, Ungari, Iirimaa, Iisrael, Venezuela.
Kaudsete maksude populaarsuse põhjus on lihtne: käibe- ja tarbimismaksude laekumine on stabiilsem kui kasumi- ja tööjõumaksu puhul. Kui ettevõte ei saa kasumit või kui inimene jääb tööta, ei ole neilt võimalik tulumaksu võtta, sest kasumit või palka lihtsalt ei ole. Tarbimine aga ei saa isegi sügava majanduskriisi aegu päris nulli langeda. Niisiis olgu käibemaks pealegi mõneti regressiivse iseloomuga ehk võtku vaesematelt inimestelt suhteliselt rohkem kui jõukatelt, aga pääsu selle kasutamisest ei ole – üksnes rikaste maksustamisega ei õnnestu riigi- ja linnakassasid piisavalt hästi täita.
Eestis annab käibemaks riigi maksutuludest üle 40%, selle osakaalu poolest olime 2007. aastal Euroopa Liidus neljandal kohal. Vaid Maltal, Rumeenias ja Iirimaal oli käibemaksu tähtsus selle näitaja järgi suurem.
Samal ajal on Eesti praegune käibemaksumäär (20%) sama hästi kui võrdne EL-i keskmisega ja tublisti väiksem kui näiteks Rootsis (25%) või Soomes (22%). Kaudsete maksude suhtelt SKT-sse on Eesti samuti EL-i keskmik: kümnes EL-i riigis on kaudsete maksudena kogutava tulu suhe SKT-sse kõrgem kui Eestis.
Kõrgemapoolseks võib Eestis pidada üht kaudset maksu – aktsiisi. Nii aktsiisimaksude osakaal riigi maksutuludes kui ka aktsiisimaksude suhe SKT-sse on Eestis Euroopa Komisjoni arvestuste järgi EL-i kõrgemaid, mõlema näitaja järgi oleme EL-is neljas.
Lihamaksuga kohtusse
Väga tagasihoidlikult on Eesti aga rakendanud makse, mille Euroopa Komisjon on statistikas pannud muude kaudsete maksude reale. Inspiratsiooni, mis võiksid olla need muud maksud, mida saaks rakendada, kui näpud jälle põhjas on, pakub EL-is rakendatavate pisimaksude loetelu.
Võib-olla näiteks eraldi lihatoodete maks? Säärase maksu kehtestamist on viimasel ajal ette pannud mõned taimetoitluse ja keskkonnakaitse aktivistid – teadagi mis ajenditel. Aga Prantsusmaal kehtib selline maks juba ammust aega. Algul oli see sihtotstarbeline maks tapamajajäätmete tasuta likvideerimise korraldamiseks, aga pärast seda, kui naaberriikide lihatöösturid maksu Euroopa Kohtusse viisid (see maks olevat illegaalne riigiabi Prantsuse lihunikele), muutis Prantsusmaa selle üldisesse eelarvesse laekuvaks maksuks.
Või mobiiltelefonikõnemaks? See kehtib paljudes arengumaades, aga ka Kreekas ja Itaalias. Kreeka koguni tõstis tänavu suvel ettemaksukaartidelt võetavat maksu, et riigieelarvesse lisaraha saada. Küsimusele, miks peaks mobiiltelefonikõned tänapäeval eraldi maksu alla käima, on keeruline veenvat selgitust leida. Aga mis see raskel ajal loeb – tarbijaid on palju, kõnelemata olla nad ei saa ja maksutulu tuleb...
