Kuidas Euroopa positsioonimis- süsteem Galileo kursilt eksis
Galileo, eurooplaste katse trumbata üle USA monopoolset üleilmset positsioonimissüsteemi (GPS), eksleb hästi tuntud sasipuntras, mille moodustavad EL-i sisetülid, kaitsetööstusfirmade püüded raha välja pressida ja segased strateegilised eesmärgid. Läbirääkimisi juhtiv Saksa transpordiminister Wolfgang Tiefensee sõnas mai algul, et Galileo on “sügavas ja olemuslikus kriisis. Me oleme tupikus”. Seitsme aasta eest alustatud ettevõtmise käigus on suudetud orbiidile saata vaid üks satelliit kolmekümnest.
Algatus sai inspiratsiooni Pentagoni rajatud GPS-i kiirest edust, mis veenis EL-i vajaduses saada endalegi satelliitnavigatsioonivõime. Lisaks suuremale täpsusele oleks EL-i ettevõtmine tsiviiljuhtimise all ja seega usaldusväärsem kui sõjaline GPS, mis võidakse igal hetkel välja lülitada.
Kui GPS sünnitas autode satelliitnavigatsiooni ja internetikaardid, lubaks Galileo kõigil mobiiliomanikel saada juhiseid sõbra maja leidmiseks, otsida lähimat pitsabaari või broneerida kinopileteid. Laevad ja lennukid muutuksid ökonoomsemaks. Hädaabitelefonid saaks vastuvõetava kõne positsioonida. Selliste teenuste turg on praegu 60 miljardit eurot aastas ja võib Euroopa Komisjoni arvutuste järgi kasvada 300–400 miljardi euroni.
“GPS on sõjaliseks otstarbeks loodud sõjaline süsteem,” ütleb EL-i transpordivoliniku Jacques Barrot’ esindaja. “Me vajame Euroopa süsteemi. Kaks võtmeküsimust on teenuse garanteeritus ja täpsus. On hulk rakendusi, mida ei saa ilma selleta arendada.”
Leidub neidki, kes tunnevad, et Pentagoni võimalus GPS-i välja lülitada annab talle liigse võimu takistada Euroopa sõltumatut sõjalist tegevust, ja näevad Galileos Euroopa iseseisvuse militaarset võtit. Tiefensee ise võrdleb Galileod avaliku teega, mis võib kanda ka sõjaväeveokeid, jäädes ometi tsiviilkontrolli alla. Hiljutisel Euroopa Parlamendi istungil ütlesid juhtivad sõjaväelased, et Galileo oleks kasuks EL-i vägedele, mida kasutatakse mässurühmituste relvitustamiseks või rahuvalveks.
Esialgne idee oli, et erasektor annaks enamiku rahast ja jagaks suurema osa projekti riskist. See oli ülioluline skeptiliste riikide, nagu Suurbritannia toetuse võitmiseks. Poliitiline rivaliteet nullis aga ühe sellise lähenemise suure eelise: konkurentsi, mis hoiaks kulud madalal.
Juunis 2005 ei suudetud valida kahe võistleva konsortsiumi vahel, kartes solvata kaotanud firmasid ja nende maade valitsusi. Nii sai kahest megakonsortsiumist üks – sinna kuuluvad Saksa-Prantsuse õhu- ja kosmosegigant EADS, Prantsuse Thales ja Alcatel-Lucent, Briti Inmarsat, Itaalia Finmeccanica, Hispaania AENA ja Hispasat ning TeleOp, Saksa konsortsium, mida juhib Deutsche Telekom –, kuid ilma kokkuleppeta, kuidas lepingut jagatakse. “Kui ettevõtted ei saa, mida tahavad, pöörduvad nad Londonisse, Pariisi või Rooma,” lausub üks anonüümseks jääda sooviv isik, kes on kõnelustega lähedalt seotud.
Kokkuleppe murenemine
Barrot kutsus appi oma eelkäija transpordivoliniku kohal Karel van Mierti, et ta vahendaks tülitsevaid firmasid ja valitsusi. Kaval belglane alustas süstikdiplomaatiat ja käis detsembris 2005 ministrite kohtumisel välja kokkuleppe. Diplomaatide sõnul saadi sellega ühele poole alles varahommikutundidel pärast Prantsuse presidendi Jacques Chiraci ja teiste EL-i juhtide otsest sekkumist. Nad leppisid isiklikult kokku, mis töö saavad nende kosmosefirmad. “Midagi ei otsusta transpordiministrid – see peab minema Elysée paleesse ja Downing Streetile,” ütleb üks kohal viibinu.
Poliitiline loogika võimutses tööstusliku üle. Nagu Airbusi lennuk, mille koosteliin ulatub üle Euroopa, jagatakse “pappi” kogu maailmajaole. Ettevõtte peakorter asub Toulouse’is. Selle tegevust juhitakse Londonist. Saksamaal ja Itaalias paiknevad juhtimiskeskused. Hispaaniale anti kolmas, mõne meelest tarbetu varukeskus.
Esimene satelliit saadeti ka selsamal kuul orbiidile, kuid kokkulepe hakkas peagi murenema. Hispaania firmad olid nördinud, kui nende kuus partnerit lõid lauale Hispaaniasse rajatava skelettjuhtimiskeskuse plaanid nende loodetud täieliku (ja tulusama) andmekeskuse asemel. Nad kutsusid Madridi appi. “Hispaania arvas, et peaks saama sama palju kui Itaalia ja Saksamaa. See oli auküsimus,” ütleb asjatundja. “Ei ole võimalikki, et Hispaania firmad panustaksid küllaldaselt. See on lihtsalt raiskav dubleerimine.”
Pärast veel 18 kuud tülitsemist jäid konsortsiumi kõnelused, mille siht oli Galileo rajamine ja 20-aastase opereerimislepingu lõpetamine, toppama, sest ettevõtted ei jõudnud üksmeelele, kes mida teeb. Märtsis märkas Barrot ohtu ja tegutses. Ta seadis ühisfirma moodustamise, tegevjuhi nimetamise ja läbirääkimiste taasalustamise tähtajaks 10. mai. Kuigi firmad suutsid rajada ettevõtte raamistiku Airbusi “kodus” Toulouse’is, nõudsid nad riigi tagatavaid tuluvoogusid.
Seepärast ütles Tiefensee, et tahab ettevõtmise taaskäivitada, andes juhtimise – ja rahastamise – üle avalikule sektorile. EL-i maksumaksjatelt võidakse küsida veel 2,4 miljardit eurot nelja miljardini küündivast kogumaksumusest – lisaks 1,2 miljardile eurole, mida valitsused on juba lubanud.
Kui isegi suudetakse tagada rohkem avalikku raha, ei kao ikkagi kõik mured. Firmad, kelle nende valitsus on surunud allkirja andma, tahavad nüüd tagatud tulu. Nad küsivad: kuidas saab olla kindel, et Galileo GPS-i asendab? “Tulu asjus on kahtlusi,” ütleb üks firmajuht. “Miks müüa pepsit, kui kokakoolat saab tasuta?”
Peale selle jääb veel vastutuse küsimus. Diplomaadid ütlevad, et nagu paljude kaitsetööstuslepingutega, püüavad firmad lükata enamiku riski maksumaksja kaela. “Kujutage ette, et kaks lennukit kukuvad Galileo rikke tõttu tuumaelektrijaamale,” ütleb üks ettevõttejuht. “Kui me peaksime selle vastu kindlustuse hankima, läheksid kõik Euroopa kosmosefirmad pankrotti.”
Euroopa juhid säilitavad optimismi. Nad kinnitavad, et tulemus saab olema kui värviteler mustvalge GPS-i kõrval. GPS-il on kaks signaali, üks sõjaline ja teine avatud, mis suudab määrata asukoha mõne meetri täpsusega. Galileol saab neid olema viis, neist üks tasuline teenus, mis näitab positsiooni vähem kui meetri täpsusega ja jätkab tööd ka sõjalise konflikti ajal.
Potentsiaalseid kasutusalasid on palju, nagu viljapõldude kaardistamine, mobiiltelefoninavigatsioon, metsatulekahjude ja mereveoste ning isegi kliimamuutuse mõju jälgimine. Euroopa Komisjon viitab, et GPS-vastuvõtjate turg kasvab aastas veerandi võrra.
Kui turg ise tööle ei hakka, uurib komisjon võimalusi nõudluse stimuleerimiseks. Barrot’ abide sõnul võivad nende sekka kuuluda ka uued seadused, mis nõuavad Galileo kasutamist. Näiteks võib teha veoautodele kohustuslikuks asukoha määramise seadme, mis garanteeriks katkestusteta teenuse. Võib-olla peavad lennufirmad keskkonnapõhjustel kasutama tehnikat, mis võimaldab sujuvamalt maanduda, säästes nii kütust. Selline jutt annab toitu euroskeptikute hirmule.
Sõjaline otstarve
Mõni protesteerib ka mõtte peale, et Galileol võiks olla sõjalinegi otstarve, mis vabastaks Euroopa USA-st sõltumast. Prantsusmaa tervitaks seda ja prantslane Barrot mainiski mullu säärast võimalust. Ta ütleb, et olevat viidanud pigem otsingu- ja päästeteenistustele kui lahingu- või raketijuhtimisele. Siiski kergitasid tema märkused Londonis kulme. “[Sõjaline kasutus] saab teoks üle meie laiba,” sõnab üks Briti diplomaat.
Iroonia seisneb selles, et mida enam Galileo käivitamine venib, seda raskem on seda kasumisse saada. GPS-i täiustatakse 2012. aastaks, kui Galileo peaks algse ajakava järgi käiku minema. Hiinlased töötavad süsteemi kallal, mis peaks ka juba siis toimima. Venemaa kallab oma naftarikkust külma sõja aegsesse navigatsioonisüsteemi Glonass, et tõsta see GPS-i tasemele.
Copyright: The Financial
Times Limited 2007, tõlkinud Erik Aru
