Kuidas koalitsioon tahab kehtestada automaksu, mis ei ole automaks

Maksumaksjate liidu vanemjurist Martin Huberg nendib, et viimane kuu on olnud mõnes mõttes huvitav, kuid teisest küljest tüütu, sest rahandusministeerium on hakkama saanud millegi sellisega, mis paneb kukalt kratsima ja küsima, kuidas nad küll taolisele mõttele tulid.

Loomulikult tuleb juttu sõiduautode maksustamise uuest „paradigmast“.

Kuna muudatused on üsna drastilised, siis on kindlasti oodata automüügi käibe tõusu enne seadusemuudatuste jõustumist. Järgnevalt vaatleme kavandatavaid muudatusi käibemaksu osas.

Seaduseelnõud

Septembri lõpus esitas valitsus riigikogule koos 2014. aasta riigieelarve eelnõuga menetlemiseks ka kaks seaduseelnõu, mis mõlemad puudutavad sõiduautode maksustamise küsimusi — 492 SE puudutab sõidupäevikut ja erisoodustust ning 493 SE puudutab sõiduauto ja jooksvate kuludega seotud sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramist.

Eelnõud justkui „lekkisid“ avalikkusele, sest ministeerium ei rääkinud ühegi huvigrupi esindajaga kavandatavatest muudatusest — ilmselt teati võimalikku reaktsiooni. See on suhteliselt tavaline, et näiteks EML saab eelnõude kohta ettepaneku arvamuse esitamiseks siis, kui see on sedasorti eelnõu, mis kedagi eriti ei eruta (mingid Euroopa Liidu asjad vms) ja olulistes asjades küsitakse selliste ühenduste arvamust, kes ei ole teemaga otseselt seotud ja kellel ei ole ka erilist maksualast kompetentsi ning kellelt saadud „möh“ võimaldab ministeeriumil kenasti kooskõlastustabelisse linnukese kirja saada. See ongi demokraatia.

Aga see ei ole veel kõik. Ministeerium ei kooskõlastanud muudatusi isegi ministeeriumide vahelisel kooskõlastusringil. Oli see kartus või lihtsalt aja kokkuhoid, teavad muidugi asjaosalised ise.

Erinevad organisatsioonid, sealhulgas EML, esitasid riigikogule oma seisukohad — heakskiitu nendest ei leia.

1. mail 2004 sai Eesti Euroopa Liidu liikmeks ja sellel pidulikul päeval hakkas kehtima järjekordne uus käibemaksuseaduse redaktsioon.

Erinevalt eelmisest seadusest otsustati, et on kõige parem, kui kõik käibemaksukohustuslased, kes vähegi sõiduautot ettevõtluses kasutavad, on kohustatud kogu sisendkäibemaksu maha arvama ning maksustama isiklikku kasutust, kas siis omatarbe sätte kaudu või tavalise teenusena (kui töötaja maksab erasõidud kinni). Osalise mahaarvamise nõue jäi kehtima vaid füüsilisest isikust ettevõtjale, sest tema ei saa iseendale anda erisoodustusi ja seetõttu rakendada tulumaksuseaduse piirmäärasid.

Ajad olid muutunud ning seadusekirjutajad osavamaks saanud. Seaduseelnõu seletuskiri on pikem kui varem, kuid asja sisu kohta endiselt kuigi palju ei avaldata. Lihtsalt konstateering, et KMSE-ga kaotatakse sisendkäibemaksu mahaarvamise piirang ettevõtluses kasutatava sõiduauto soetamisel. KMSE kohaselt maksustatakse ametiauto kasutamine isiklikuks otstarbeks omatarbena, kusjuures omatarbe maksustatavaks väärtuseks on tulumaksuseaduse § 48 lõike 8 alusel arvutatud erisoodustuse hind. Isegi rahanduskomisjoni istungi protokollist ei leia midagi sisukamat. Ainus, mida siit saab välja lugeda, on soov siduda omavahel erisoodustuse ja omatarbe hinnad.

Varem tuli omatarvet maksustada turuhinna alusel, mis oli praktikas väga keeruline ning paljud käibemaksukohustuslased kasutasid erisoodustuse hinda, kuivõrd ka erisoodustus maksustatakse ju põhimõtteliselt turuhinnas, kuid see fikseeriti lihtsustamise huvides õigusaktiga ega olnud ajas muutuv, kui vastavat normi ei muudetud.

Samuti saab välja lugeda soovi loobuda fikseeritud mahaarvamisest. Miks selline muudatus? Eelnõu seletuskiri väga täpselt ei selgita, kuid ilmselt leiti siis, et 2/3 mahaarvamine on paljude jaoks liiga soodne ning tegelik isikliku kasutuse määra arvestamine on õiglasem ja toob riigieelarvesse rohkem raha.

Ilmselt on üks osa põhjusest ka selles, et tollal kehtinud nn kuues käibemaksudirektiiv otseselt sellist piirangut ei sätesta, selleks tulnuks taotleda erandi võimaldamist ning seda ei peetud vajalikuks või unustati õigeaegselt taotlemata. Eks asjaosalised ise teavad täpsemini.

Jõgi hakkab tagurpidi voolama?

Eelneva lõpetuseks tahaks küsida — mis siis ajas muutus, et lauskeelult mindi järk-järgult üle täismahaarvamisele? Otsest ja selget vastust sellele küsimusele seaduseelnõude seletuskirjad ei paku. Võimalik on muidugi spekuleerida, miks, kuid vastus ei tule tingimata õige.

Paratamatult aga jääb praeguses kontekstis mulje, et peamiseks liikumapanevaks jõuks on olnud eelarve täitmise vajadus. Kuid kas keegi on teinud ka analüüsi, millest nähtuks, kas ootused täitusid või hakati lihtsalt asju teisiti vormistama või hakati teatud lepinguliike eelistama? Mina ei ole isegi sellist arutelu riigi tasandil täheldanud.

Praegu riigikogu menetluses olev seaduseelnõu muudab taas sisendkäibemaksu mahaarvamise põhimõtteid. Sisuliselt minnakse tagasi 2002. aasta lahenduse juurde, kuid 2/3 asemel saab mahaarvamise piirmäär olema 50%, lisaks tuleb auto soetamisele summaline piirang 2000 eurot ning piirangut laiendatakse kõikidele sõiduauto kasutamisega seotud kuludele — st ka kuulsusrikkale „kasutusrendile“, samuti remondi- ja hoolduskuludele jne.

Millised on põhjendused?

Sisuliselt tähendab kavandatav muudatus seda, et rahandusministeerium eeldab, et Eesti ettevõtja kasutab keskmiselt 50% ulatuses sõiduautosid puhtalt töötajate isiklikes huvides.

Seaduseelnõu seletuskirjas märgitakse kehtiva korralduse kohta, et Omatarbe maksustatavaks väärtuseks on tulumakseseadusega määratud erisoodustuse hind ilma käibemaksuta, ehk siis 213 eurot ning sellelt käibemaks 42,7 eurot. See aga ei kata üldjuhul ära tegelikke kulutusi, mida sõiduautode osas eratarbimise jaoks tehakse. Kui maksukohustuslane peab sõidupäevikut, siis on see käibemaksu summa, mida riigile omatarbena maksustatakse, veelgi väiksem. Maksuhalduril on väga raske tõendada seda, kuidas sõiduautot tegelikult kasutatakse.

Teiste sõnadega — inimesed petavad riiki. Nii on ja kogu lugu. Ma ei ütle, et see ei võiks mõnel juhul nii olla, kuid selline üldine järeldus solvab ettevõtjaid. Täpselt sellisena tõlgendas ka näiteks Õhtuleht EML esimest pöördumist Riigikogu poole.

Ministeeriumi sügavat mõttekäiku aitab avada ametnike demagoogia. Täpset reeglit on vaja selleks, et sõiduauto kasutamise üle on ettevõtjal keeruline ja tülikas arvestust pidada ning pea võimatu kontrollida. Ettepaneku tulemusena halduskoormus väheneb, sest maksukohustuslane vabaneb sõidupäeviku pidamise kohustusest. Mõte on justkui selles, et ettevõtjad ise on keerulises olukorras ega saa hakkama ning riik tuleb appi, vähendab halduskoormust, kuid loomulikult suurendab käibemaksukoormust.

Edasi selgitatakse: Eesti eristub teistest ettevõtluses kasutatavate sõiduautode suure arvu ja nende madala maksukoormuse poolest, sõiduautomaksu meil pole.
Ettevõtluses on kasutusel umbes 81 500 sõiduautot, millest 55 000 ehk 67,5% on väljaostetud, ülejäänud on kas renditud või liisitud. Omatarvet deklareerivad 4000 maksukohustuslast.

Eesti Päevalehest selgub, et rahandusministeeriumi andmetel on Eestis 4285 alla kahe töötajaga äriühingut, mis pole selle aasta 1. jaanuari seisuga käivet deklareerinud, kuid millele kuulub kokku 5268 sõidukit. 815 firmat on deklareerinud oma käibeks ümmarguse nulli, samal ajal kuulub neile kokku 1026 autot. 13 firma käive on miinusmärgiga, autosid on neil kokku 19.

Me jõuame jälle käibemaksu toimimise aluspõhimõtete juurde, mille tundmise osas on ministeeriumis tõsine defitsiit. Esiteks on Eestis väga palju ettevõtjaid, kes välismaal (peamiselt Soomes) ettevõtlusega tegelevad ja on seal ka käibemaksukohustuslased ning neil ei pruugigi Eestis mingil perioodil (või üldse) väljundkäivet tekkida. Sellest ka olukord, kus siin soetatud sisenditelt saadakse kogu käibemaks tagasi ja väljundeid maksustatakse Soomes. Muide, täpselt sama oleks olukord siis, kui Soome ettevõtja tuleks siia ettevõtlusega tegelema. Võib ka juhtuda, et käive ning mahaarvamised toimuvad erinevatel perioodidel. Põhjusi on erinevaid, kuid kes keelab Maksu- ja Tolliametil alustada kontrolli ja need täpsemalt välja selgitada?

Me oleme MaksuMaksjas juba juhtinud lugejate tähelepanu sellele, et käibemaksu aluspõhimõtete tundmise osas on ministeeriumil suuri vajakajäämisi, kuid et see otsapidi ka eelarvesse jõuab, ei oleks ka halvimas unenäos oodata osanud.

Kes pääsevad piirangust?

Seaduseelnõu toob välja ka mõned erandid, kellele jäetakse 100% ulatuses sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus.

Käibemaksuseaduse § 30 lõige 5 nimetab õigustatud isikutena isikud, kes tegelevad sõiduautode müügi ja kasutada andmisega ning kes ise sõidukit kasutusele ei võta, taksoveoteenuse pakkujad, õppesõidu korraldajad vastavate sõiduautode osas. Seega, palju õnne turvateenuse osutajatele ja paljudele teistele, kes oma pisikeste „junnidega“ mööda linna vuravad, kuid „Schindleri nimekirjas“ neid ei ole.

Kõige huvitavam erand on aga sõiduautodele, mida kasutatakse „eranditult vaid ettevõtluse jaoks, mis peab olema maksuhaldurit rahuldaval viisil tõendatud“. See ei ole seega alternatiiv, sest alternatiiv oleks ettevõtluse osakaalu määratlemine, kuid me leiame hoopis mahaarvamise välistuse kui iganes väikese erakasutuse puhul. Seejuures täpsustab lisatav § 30 lõige 6, et erandit rakendatakse vaid juhul, kui sõiduautot kasutatakse erandis toodud otstarbel vähemalt kahe aasta jooksul selle soetamisest arvates.

Kuidas maksuhaldurile „rahuldavat“ tõendust pakkuda? Mina küll ei kujuta ette. Enamasti ei rahulda ametnikku mitte miski ning labasemateski asjades ei pruugi isegi vaidemenetlusest abi olla. Seletuskiri panustab GPS jälgimissüsteemi kasutuselevõtmisele: Näiteks kontrollib ettevõtte juht auto kasutamist GPS-i abil, auto peab olema pargitud ettevõtte juures, mitte töötaja kodus. See on see iidvana garažeerimise jutt. Huvitav, kas rahandusministeerium ei ole midagi kuulnud kodukontorist või sellest, et paljudel väikeettevõtjate „ettevõte“ asubki kodus (või kui niipidi kõlab paremini — nad elavad töö juures). Muide, kes veel ei tea, linna peal liigub jutt, et GPS andmeid saab soovitud kujul soodsa tasu eest ka tellida (st selliselt, et õiged marsruudid kirjas oleks).

Aga enamgi veel. Ministeeriumi poolt selgitas Marek Uusküla: Näiteks peaksid töölepingus ja tööandja eeskirjades olema sätestatud tööalasteks sõitudeks kasutatava sõiduauto kasutamise kord ehk kasutamise kellaaeg, võtmete ja autodokumentide hoidmine ja muud sõidukiga seotud üksikküsimused. Samuti kord, kuidas korraldatakse sõiduauto parkimine tööajal ja väljaspool seda. Lisaks võiksid olla limiidid läbisõidule ja sõiduautoga seonduvatele kuludele, samuti võiks sõiduauto olla varustatud GPS-seadmega, ettevõtte logodega ja muu sarnasega. Samuti võiks ettevõte sõlmida kindlustuslepingu eranditult tööalaste sõitude jaoks.

Kuidas kujutab kodanik Uusküla ette kindlustuslepinguid, mis sõlmitakse vaid eranditult töösõitude jaoks? Ja logod ja muu sarnane (logodega pastakad armatuurlaual, kleepsud sees jne)? Mida see siis tähendab ja muudab? Järsku on auto värv ka oluline, sest mina küll ei kujuta ette, et ma oranži autoga sõidaks, kuigi osa autotootjaid pakub just seda värvi eriti sportlikele versioonidele…

Tuletaks ka meelde, mida on meie kohtupraktikas õpetatud GPS ja garažeerimise kohta:
Kuidas me sellises kontekstis peaksime ministeeriumi tarkuseteradesse suhtuma? See ei ole väga veenev, kui siia veel logodega kleepsud mängu tuua. Loomulikult on üldteada, et maksuametnikele meeldivad paberid, kleepsud ja kirjalikud korrad ning neid ka toodetakse lihtsalt seetõttu, et see on lihtsam, kuid kas see on ka õigem?

Euroopa eeskuju?

On tõsi, et paljud EL liikmesriigid on kasutanud õigust säilitada teatud erandid sisendkäibemaksu mahaarvamiseks, mis kehtisid nende liitumisel Euroopa Liiduga või siis esimeste liikmesriikide puhul need, mis kehtisid 01.01.1979. Samuti on käibemaksudirektiivi artikli 395 alusel liikmesriikidel võimalik taotleda erandeid eesmärgiga lihtsustada maksu kogumise menetlust või ära hoida teatavat liiki maksudest kõrvalehoidumist või maksustamise vältimist. Samas ei tohi need meetmed mõjutada liikmesriigi poolt lõpptarbimisetapil kogutava maksutulu summat, välja arvatud tühises ulatuses.

Erandi kehtestamine eeldab taotluse esitamist Euroopa Komisjonile, kes esitab vastava ettepaneku Euroopa Nõukogule. Luba ei pruugita saada.

Kuigi seaduseelnõu seletuskirjas sellele ei viidata, toodi juba tsiteeritud ministeeriumi slaidiseansil välja, et sõiduautode sisendkäibemaksu mahaarvamist piirab enamik Euroopa Liidu riikidest — Austria, Belgia, Bulgaaria, Küpros, Taani, Soome, Prantsusmaa, Kreeka, Ungari, Iirimaa, Leedu, Malta, Portugal, Sloveenia, Hispaania, Rootsi, Ühendkuningriik, Läti, Rumeenia, Itaalia, Poola. Kokku 21 riiki. Soomes ei lubata mitte midagi maha arvata, välja arvatud samad erandid, mis meie ettepanekus.

Ei saa välistada, et mõistlikumad riigid kompenseerivad mahaarvamise piirangu muul viisil või pakuvad alternatiivseid variante (näiteks saab töötajatele maksuvabalt hüvitada kodu ja töökoha vahel sõitmise, sh ühistranspordi kulud, töösõitude hüvitamisel ei ole limiiti jne). Sellisel juhul, kui maksusüsteem pakub terviklahendusena õiglase versiooni, saaks erandit õigustada. Eestis ei usu sellesse ei mina ega ilmselt ka teised, kes veel üldse millessegi usuvad siinses poliitilises olukorras.

Samuti tuletaks meelde, et iga kord, kui Eestisse saabub järjekordne „läänemaa tarkade“ delegatsioon, kes tuletab meelde, et Eesti on üks väheseid riike Euroopas, kus ei kehti sõiduautodele iga-aastast automaksu, kõmiseb meie koalitsioon (tavaliselt sellesama rahandusministri isikus) vastu, et nende valitsusajal mingit automaksu ei tule. Aga see, mida praegu sepistatakse, ei ole mitte midagi muud kui varjatud automaks!

Näiteks 31. mail 2013 kirjutas Õhtuleht , et Euroopa Komisjon soovitab Eestil kaaluda kütuseaktsiisi tõstmist ja automaksu. "Me ei kavatse teha kumbagi," kinnitas rahandusminister. "Meie elatustaseme juures on aktsiis juba küllaltki kõrge, tõstmine oleks valus nii üldisele kui regionaalsele elukallidusele." Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts lisas, et Eesti hajaasustuse tõttu on auto paljudele peredele igapäevaselt tarvilik liiklusvahend, mitte mingi luksus, ja seda pole vaja täiendavalt maksustada. Kui Euroopa Komisjon tegi Eestile sama soovituse aasta varem, siis kinnitas peaminister Andrus Ansip, et Eestis ei ole põhjendatud ühegi omandimaksu kehtestamine. Eestis maksustatakse autoomanikke vastavalt sellele, kui palju nad autot kasutavad, ja seda tehakse kütuseaktsiisi kaudu. Ansipi sõnul kasutavad paljud maainimesed autot kord või paar nädalas ja nende suhtes ei oleks automaks õiglane.

Puuduvad üleminekureeglid

Traditsiooniliselt tekib maksukohustuslastel see küsimus, mida traditsiooniliselt ministeeriumis ei teki — millised on üleminekusätted? Ministeerium muide tegeleb sel korral küsimusega eriti „hoolikalt“. Nimelt tunnistatakse kehtetuks eelmise seaduse rakendussäte, kuid uut ei kehtestata!

Kuidas kujutatakse ette olemasolevate sõiduautode võõrandamist, omatarvet jms, kui edaspidi arvatakse vaid osaliselt sisendkäibemaks maha? Ma ei hakka parem selgitama, kas riik võiks sellest ka kaotada ja kas mõningal juhul tekiks käibemaksu kumulatsioon. Samas näitab selline mõtlematus just seda, kui sügavuti teemat analüüsiti enne, kui see riigikogule ette söödeti.

Vandenõuteooria räägibki, et see on selleks, et ministeerium saaks mõne teise muudatuse kompromissina läbi suruda. Nnäiteks samas eelnõus sisalduva 1000 euro väärtust ületavate arvete deklareerimise.

Kui kõik läheb valesti, siis jõustuvad kavandatavad muudatused 1. juulil 2014.

Artikli täispikka versiooni saab lugeda EML ajakirjast MaksuMaksja
ja EML kodulehelt siit.