Õnnelik on see inimene, kes tahab hommikul tööle ja õhtul koju minna.
Kuid ka kõige entusiastlikumal töötajal võivad tekkida tööl “õhuaugud”, kus enam mitte midagi ei motiveeri ning töö muutub mõttetuks.
See tunne on märk psüühilisest väsimusest ning vihje või-malikule läbipõlemisele.
Surnud punktist tuleb nii ruttu välja saada kui võimalik, sest mida pikemalt selle tunde meelevallas ollakse, seda raskem on välja tulla.
Ega esimese hooga ei pruugigi oma töö tegemiseks mingit motivatsiooni leida, pigem on see harjumus tööd teha.
Iga inimene tunneb ennast ise kõige paremini, teades, mis talle rõõmu valmistab ning mis on pelgalt kohustus. Tasub järele mõelda, mis töö juures motiveerib ja inspireerib. Võimaluse korral on hea päevaks-paariks keskkonda vahetada ja oma töiseid tegevusi eemalt vaadata: nii paistavad asjad uue nurga alt. Selleks võivad sobida ka koolitused, kus saab kohtuda oma eriala inimestega ning midagi põnevat kuulata. Mõtluse käigus võib selguda, et ollakse oma ametist välja kasvanud ning sisimas tahetakse uusi väljakutseid, et ennast jälle hästi tunda. Rutiin võib olla kurnav.
Töist motivatsiooni tuntakse kõige rohkem siis, kui tööd tehes on võimalik areneda, töö sisaldab väljakutset ning annab emotsionaalset ja materiaalset rahuldust.
Kasulik on kujundada enda jaoks sobiv elustiil, mis võimaldab tööd ja puhkust tasakaalus hoida. Mida varem seda teha, seda paremini saab ennast psüühiliselt ja füüsiliselt teovõi-melisena hoida.
