Kuidas suurt spordivõistlust endale kaubelda
Detsembri alguses said kaks riiki teada oma saatuse järgmiseks kümmekonnaks aastaks. Need olid 2018. aasta jalgpalli MM-i korraldajamaa Venemaa ning neli aastat hiljem seda maailma mastaapseimat spordiüritust organiseeriv Katar.
Ilmselt pole sugugi liiga pateetiline väita, et selle vutivõistluse korraldamine on ühele riigile saatusliku tähtsusega – on see ju mõõtmatult oluline, hõlmates pea kõiki valdkondi alates majandusest, infrastruktuurist ja turvalisusest, kultuuri tutvustamise ja turismi arendamiseni välja. Mängus on miljardid dollarid, eurod ja jeenid.
Sestap pole ka midagi imestada, et korraldajaõiguse saamise nimel käib võitlus küünte ja hammaste toel ning kõigi seaduslike ja ebaseaduslike vahenditega. Vaid paar kuud tagasi paljastas Briti päevaleht Sunday Times kaks FIFA ametnikku, kes lubasid raha eest oma hääle maha müüa. Kuna otsustajaid on vastavas FIFA komitees vaid 24 – võrreldes rahvusvahelise olümpiakomiteega, kus korraldajalinna valib 110-liikmeline kogu –, löövad iga väiksemagi häältemüümise kahtluse peale häirekellad otsekohe valjult helisema.
Sunday Timesi ajakirjanikud esitlesid end FIFA täitevkomitee liikmele, nigeerlasele Amos Adamule ning Okeaania jalgpalliliidu presidendile Reynald Temariile kui USA firmadest koosneva kontsortsiumi lobimehi, kelle töö on hoolitseda selle eest, et 2018. aasta finaalturniir peetaks just nimelt Ameerika Ühendriikides. Puhtast lobist oli asi aga kaugel: Adamu palus „ameeriklastelt” soodsa hääle eest pistist – täpsemalt 800 000 dollarit nelja kunstmuruväljaku ehitamise jaoks Nigeerias. „Muidugi oleks sellel rahasummal minu häälele teatav mõju,” lubas ta sala-ajakirjanikele. „Kui te juba sellesse investeerite, siis see tähendab, et te tahate saada minu häält.” Sama sooviga tuli lagedale ka Temarii, kes soovis saada meelehead „spordiakadeemia rahastamiseks”.
Pole teada, kas Temarii ja Adamu sattusid juhuslikult orgi otsa või teadis Sunday Times, millisele nupule vajutada, igatahes viitab juhtum sellele, et suurürituste korraldamisõigus on ostetav. Ja veel pealegi üsna odavalt.
Appi tõttab prints
FIFA-l ei jäänud muidugi muud üle, kui reageerida süüdistustele täie tõsidusega ning kaks kahtlusalust komiteest kõrvaldada. See tähendab, et 24 otsustajast jäi järele 22. Kas kõik neist olid puhtad? Mine võta kinni, sest raske on otsustada sedagi, kust algab äraostetavuse piir. Nädalapäevad enne valiku teatavaks tegemist räägiti laialt sedagi, et 2018. ja 2022. aasta valikuriigid sõlmisid üksteisega salajasi lepinguid – hääleta sina minu poolt ühe MM-i korraldusõiguse saamiseks ning mina annan omakorda oma hääle selle eest, et sina saaksid õiguse neli aastat hiljem. Äraostmine on ju seegi, kuigi raha omanikku otseselt ei vaheta.
FIFA ongi asunud omavahelisi kokkuleppeid ära keelama, et piirata süüdistusi korruptsioonis. Sellele vajadusele juhtis hiljuti tähelepanu ka ROK-i kõrge ametnik Craig Reedie, kes kutsus FIFA-t üles kõiksugustele korruptsiooniilmingutele reageerima samasuguse karmusega nagu seda tegi ROK Salt Lake City altkäemaksuskandaali puhul, kui kümme ROK-i ametnikku lasti lahti ja veel kümme teenis tõsise hoiatuse. „Ametnike vallandamine ja karistamine on kohutavalt ebapopulaarne ja raske otsus,” rääkis Reedie intervjuus Bloombergile. „Kuid FIFA-l tuleb sellega tegelda ja teha seda võimalikult kiiresti.”
ROK võttis Salt Lake City kriisi järel vastu ka uued karmimad reeglid, mis keelavad komitee liikmetel näiteks kandidaatlinnade külastamise.
Kuid kuidas siis legaalsete vahendite ja ausa lobitööga silma paista ja komiteed enda kasuks kallutada? Ilmselt on see üpris keeruline, sest reeglina pole komitee liikmetel lobitöötajatega otsene lävimine üldse lubatudki. Siin tulebki appi mõjutamine kaudsete vahenditega – ehk mida rohkem avalikku arvamust ja staare õnnestub oma selja taha saada, seda edukamaks võib kandidatuur osutuda. Londoni olümpialinnaks valimisel olevat olnud suur tähtsus toonase peaministri Tony Blairi otsesel toetusel. Rio de Janeiro sai 2016. aasta olümpialinnaks väidetavalt vähemalt osaliselt tänu kuulsale Pelele, kelle populaarsus ületas möödunud aasta lõpus valimistseremoonial Kopenhaagenis isegi Taani kohale lennanud Ameerika presidendipaari Michelle ja Barack Obama oma.
Samamoodi käitusid ka kõik tänavused kandidaadid. Inglased rakendasid oma propagandavankri ette riigi suure kolmainsuse: kroonitud pea prints Williami, peaminister David Cameroni ja jalgpallikuningas David Beckhami. Hispaanlaste-portugallaste ühiskandidatuuri toetas muidugi terve jalgpallikoondis, valitsevad maailmameistrid ikkagi! Ameeriklaste kampaaniat juhtis Bill Clinton. Venelaste niite tõmbama piisas ka ainult ühest, (aga see-eest millisest) mehest – Vladimir Putinist endast, kes väidetavalt kallutas kolm aastat tagasi 2014. aasta taliolümpialinna valimisel kaalukausi ootamatult ja kiirelt Sotši kasuks. Riigid korjasid Facebooki-kampaaniatega sadu tuhandeid toetusallkirju ning endised ja praegused kuulsad sportlased kõnelesid kõik üksteise võidu ajalehtede veergudel ja teleekraanidel, kui tore oleks jalgpallipeo korraldamine just nende kodumaal.
Kõik kaardid käiku
Kui aga lobi kõrvale jätta, siis mille järgi komiteed ja paneelid oma otsustusi teevad? Muidugi jälgitakse, kas siis ametlikult või mitteametlikult, geograafilist rotatsiooni, et kõik suurvõistlused ei toimuks pidevalt ühel mandril. Kuid olulise tähtsusega on muidugi ka riigi majanduslik seis, turvalisus ja riigi juhtide valmisolek suure spordipeoga kaasa minna. Näiteks algselt 2018. või 2022. aasta jalgpalli MM-i korraldusõigusele kandideerinud Mehhiko taandas end ise, viidates ülemaailmsele majanduskriisile, mistõttu mastaapse ürituse korraldamine oleks muutunud neile liiga raskeks. Indoneesia kandidatuuri võttis maha aga FIFA, sest riigi valitsus ei toetanud jalgpalliliidu kandidatuuri – ning on niikuinii ebatõenäoline, et kehva infrastruktuuri ja tõsise terroriohuga maa oleks valituks osutunud. Tõsi, Lõuna-Aafrika Vabariik sai vaatamata nendelesamadele asjaoludele korraldajamaaks, kuid FIFA-l tuli Aafrika manner ju kuidagi kaardile paigutada ning sealsetest riikidest oli LAV kahtlemata sobivaim. Aasias on aga Indoneesiast tunduvalt tugevamaid kandidaate.
Eesti on ülisuurte spordiürituste korraldamiseks muidugi liiga väike riik – olümpiamängudest või jalgpalli maailmameistrivõistlustest ei tasu meil unistadagi, ükskõik, millised kuulsused me ka oma lobivankri ette rakendaks. Kuid väiksemaid tiitlivõistlusi on siin juba korraldatud ning 2012. aastal toimub Eestis ka alla 19-aastaste noormeeste jalgpalli Euroopa meistrivõistluste finaalturniir.
Võib arvata, et iga jalgpalliga seotud üritus on Euroopas tõeline maiuspala ning seega on üsna kindel, et finaalturniir siia pooljuhuslikult ei sattunud. Jalgpalli liidu president Aivar Pohlak kinnitab korraliku kadalipu läbimist: esmalt oodati alaliidult väga täpset pakkumist, mis aitaks esimesed terad sõkaldest välja sõeluda. „Esimene valik tehakse sellelt pinnalt, milline on pakkumise formaalne külg. See oli ka üks põhjus, miks me pidime jääma Põhja-Eesti keskseks ega saanud teha Tallinnale ja Tartule keskenduvat kontseptsiooni – see oleks olnud liiga hajutatud ning jäänud formaalsel tasandil teistele alla,” selgitab Pohlak.
Teise ringi pääsenud riikide puhul sai aga suuresti määravaks lobitöö, tutvused ja puhas argumenteerimise oskus. „Ei saa öelda, et see oleks korruptsioonist päris puhas tegevus – lihtsalt raha asemel saavad seal tihti määravaks teened ja suhted. Ma julgen sellest rääkida, sest mind on võimatu ära osta. Otsustajad on ikkagi luust ja lihast inimesed, mina eelistan pigem kontseptsioonilist lähenemist,” nendib Pohlak, kes isiklikult keerles kandidatuurikarussellis rohkem kui aasta. „See oli päris pikk protsess ja nõudis tihedat suhtlust. Mulle tegi asja lihtsamaks see, et olen ise aseesimees selles komitees, kes esimese astme otsuse vastu võttis, seega ma tundsin sealt paljusid inimesi hästi. Kõik taandub ikka inimeste positsioonile, rollile, autoriteedile. Ma arvan, et olen suutnud selles seltskonnas silma paista ja läbi lüüa omanäolisuse ja selge kontseptsiooniga, mida ma esindan,” räägib Pohlak.
Eestile pakkusid U-19 EM-i korraldusõiguse taotlemisel tugevat konkurentsi ka sellised kogemustega riigid nagu Portugal ja Kreeka. Tõsiasi, et ühel põhjamaa väikeriigil õnnestus neid – hiljutisi jalgpalli EM-i ja suveolümpia korraldajamaid – siiski lüüa, kõneleb selget keelt sellest, et lobitöö mängib tihti suurematki rolli kui paljad faktid paberil. „Poolteist aastat varem pidime saama tüdrukute U-17 finaalturniiri korraldusõiguse, mille saime tingimusel, et UEFA täitevkomitee teeb otsuse, et see turniir toimub kaheksale võistkonnale. Täitevkomitee jäi aga siiski nelja naiskonna juurde ning nüüd toimub see turniir ikkagi Šveitsis. Naljaga poo-leks võib öelda, et mul õnnestus see kaart välja mängida ja nende süütundele apelleerida – näe, te jäite meile selle turniiri võlgu. Nii et isegi sellised asjad lähevad käiku,” räägib Pohlak.
Alaliit, kellel suurvõistluse korraldamise kogemus Eestis juba olemas, on iluuisuliit, kes aasta alguses korraldas Tallinnas Euroopa meistrivõistlused. Kui kaua selle ürituse „sabas seisti”? „2004.–2005. aastal hakkasime taotlema ja lõpuks 2007-ndal saime õiguse,” meenutab iluuisuliidu juhatuse liige Margus Hernits. Õigupoolest jäi Tallinn ka aasta varasema EM-i korraldusõiguse saamisel ühena kahest kandidaadist sõelale, kuid lõplik valik langes siiski Helsingi kasuks. „Rahvusvahelise uisuliidu juhatuses oli ka soomlane, seega on mõneti loogiline, et selline valik tuli. Aga aasta hiljem oli sellest soomlasest jälle meile nii palju kasu, et siis otsustati üsna kindlalt meie kasuks,” nendib Hernits.
Nagu jalgpalliski, vaadati ka uisutamise puhul, et formaalsed nõuded oleksid täidetud – sobiva suurusega jäähall, hotell ja korralik infrastruktuur olemas. Kui määravaks sai taotluses aga lobi? „Uisutamise seltskond on tegelikult suhteliselt väike, kõik tunnevad kõiki, seega seal mingit väga suurt lobi teha ei ole mõtetki. Natuke sai mainitud, mida me soovime, aga üldiselt seab raha riikidele korraldusõiguse taotlemisel üsna suured piirid,” räägib Hernits. „Uisuvõistlused saavad rahvusvaheliselt alaliidult korraldamiseks üsna piiratud summa, suures osas sõltub korraldamine ikkagi riigi toetusest. Seega väga suurt tungi nende võistluste korraldamiseks ei ole.”
