„Pankur olla on imelihtne, tuleb vaid raha välja anda ja siis seda tagasi oodata. Premia ostmisel võtsime laenu pangast ja panime oma raha sisse. Aktsiate Tallinna börsile viimise (IPO) eelsel ajal ja kriisi kõrgel lainel enam raha juurde pangast ei antud, eriti just laienemise sooviga oma partnerite poole pöördudes. Samuti ei antud Euroopast Baltikumile krediidikindlustust, mis oli nonsenss,“ kommenteeris Leis.

Leis lisas, et Premia oli enne IPOt läbi oma tütarettevõtete seitsme panga klient, tegemist oli hirmsa pusle ja segadusega.

„Ükski pank ei soovinud võtta meid täielikult enda seljataha tollel ajal. Peale IPOt olid pangade uksetaga järjekorras. Seitsmest pangast sai kohe kaks põhipanka,“ mainis Leis.

Leis resümeeris oma jutu pankadest ja finantseerimisest, et teda ajab närvi see, et pangad töötavad ja toimivad kui tuulelipud.

„Pankurid peaksid ajama oma joont ja tulema ka reaalselt „lage värvima“, kui on seda kuus kuud varem lubatud. Närvi ajab ka pikkade prognooside küsimine tänases majandusolukorras, kus on juhtumeid, kus mõni pank või ka EAS küsivad 3-5 aasta pikkuseid prognoose. Eriti ajab mind aga närvi see, et kaugetes maailmalinnades töötavad nimeta ja näota excelimehed, kes vaid tabeleid ja prognoose tehes meid ja meie tegevust mõjutavad,“ kommenteeris Leis.