Kullamüüja: ajalehepoisist miljonäriks - kas sellel mõtteviisil on ka pahupool?

 (69)
Kullamüüja: ajalehepoisist miljonäriks - kas sellel mõtteviisil on ka pahupool?
Alar TammingFoto: Jaana Lisette Kask

Katkendis raamatust "Jalutuskäik raha alkeemiasse", arutleb autor Alar Tammingühiskonnas erinevatel ajajärkudel olnud rikkuse ja vaesuse süsteemide üle ning toob välja praegu domineeriva mõtteviisi "ajalehepoisist miljonäriks" pahupoole.

AS Tavidi nõukogu esimehe ja Eesti Transpersonaalse Assotsiatsiooni asepresidendi Alar Tammingu raamat "Jalutuskäik raha alkeemiasse" viib lugeja alkeemilisele jalutuskäigule läbi rahamaailma, ning näitab, et käimasolev kriis ei ole mitte tulnud ei tea kust, vaid on meie maailma sisse programeeritud juba pikemat aega. Samas ei ole raamat mitte kuiv majandusõpik, vaid elav mõtiskus selle üle, millest tavaliselt rahast kirjutamisel välditakse, kuid mis tegelikult on kõige olulisem.

Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb edu mõtteviis

Kuni aastani 1776 sõltus inimese edu tema sünniseisundist, kaugele edasi polnud sealt võimalik liikuda. Aadli lapsed olid aadlikud ja talupoegade lapsed talupojad ning kuningad tootsid kuningaid. Peale USA iseseisvumist hakkas levima uus mõtteviis, mis ütles, et kõik ametid peavad olema kõigile kättesaadavad. Selle mõtteviisi aluseks on idee, et algul peab olema võrdsete võimaluste periood. Metsik Lääs ja USA on siis koht, kus see esimesena rakendus.

Seotud lood:

Ka tänapäeval on see peamine meie maailma kujundav mõttejõud, mille tuntuim hüüdlause on „Ajalehepoisist miljonäriks!" Aeg-ajalt on lugeda edukatest, kes alustasid ühiskonna põhjast. Brad Pitt olevat olnud stripparite limusiini autojuht, Johnny Depp müüs pastapliiatseid, Madonna võttis kohviku kassas raha vastu, Tom Cruise tõstis hotellis kohvreid, Barack Obama olevat jäätisepallidega žongleerinud, Sean Connery ametite nimekiri aga sisaldavat nii vetelpäästjaks ja autojuhiks olemist, kui ka surnukirstude läikima löömist. Bill Gatesist ja tema garaažist on kõik kuulnud, Hiina eduka firma Alibaba juhist Jack Ma'st võib-olla mitte nii palju, kuid ka tema olevat alustanud õpetajana, ilma et tal oleks ettekujutust sellest, mis elu toob.

Tõepoolest tee tööd ja näe vaeva ning pärast tuleb armastus, vabandust edu, räägivad kõik need lood. Ja nende inimeste jaoks see oligi nii.

Kuid sellel teoorial on ka oma pahupool

Peale selle mõtteviisi domineerima asumist on inimeste hingerahu igaveseks kadunud. Nimelt ütleb selle teooria pahupool, et kui edu on sinust endast sõltuv, siis oled ka läbikukkumises ainult ise süüdi.

Kui sa ei suuda korrata Tom Cruise'i ja Bill Gatesi saavutusi, siis tähendab, et sa oled nendest viletsam. Et kui sa oled vaene, siis oled sa oma seisundi ära teeninud. Sa oled neist halvem. Nõrgem. Rumalam.

Ja kuna inimene sünnib siia maailma teatud võimetega, siis tähendab see, et rikkad on loodusliku valiku paremad produktid, nende seeme on elujõulisem, mõistus kavalam, taip kiirem, arusaamisvõime sügavam. Loodus tahab, et rikkad oleksid rikkad ja vaesed oleksid vaesed. Rikkad on looduse õnnestunud kunstiteos ja vaesed looduse eksimused. Rikkus saab osaks ainult ühiskonna parimatele. Teised vaadaku peeglisse ja süüdistagu iseennast.

Mida nendest erinevatest teooriatest arvata?

Tundub, et rikkuse ja vaesuse probleem on lahendamatu ja ka mina ei plaani uue kogu inimkonna probleeme lahendava teooriaga välja tulla. Reaalsuses valib igaüks selle teooria, mis temaga kõige rohkem sobib, ning korrigeerib seda vastavalt oma liikumisele ühiskondlikus hierarhias. Ülespoole liikudes imetleb ta oma võimeid ning toetab garaažist-triljonäriks-teooriat, allapoole liikudes ei mõista ta, miks teised on ta vastu ülekohtused ja maailm ebaõiglane.

Poliitilise edu poole rühkides ja valimisi võites kiidetakse demokraatia edusamme, populaarsuse vähenedes hakatakse aga astuma samme oma võimu põlistamiseks ning diktatuuri sisse seadmiseks, mida ühelgi juhul ei nimetata diktatuuriks. Tundub, et inimese asukoht määrab tema seisukoha ja objektiivset tõde leida on võimatu. Minnes aga filosoofiliseks ja heegellikuks, saab kinnitada, et vastanditevaheline võitlus on see mootor, mis maailma käigus hoiab. Yin ja yang. Valgus ja pimedus. Olemine ja mitte-olemine. Kõigel on oma vastaspool, mida tavaliselt püütakse kas unustada, eemaldada või hävitada. Kuid kahjuks on see võimatu. Küll aga on võimalik üht-teist ühendada.

Kui on olemas tees ja antitees, siis saab neist tekkida süntees. Mis siis saab, kui ühendada rikkus ja vaesus. Rikkus, mille kohta kõik teavad, et hauda ei võta me midagi kaasa ja vaesus, mille eest kõik soovivad põgeneda. Millal on inimesel piisavalt ja mida peaks olema piisavalt? Õhku, sööki, jooki, asju? Või hoopis sisemist rahu? Kas rikas on see, kellel on palju, aga ikka jätkab nagu orav rattas, või Tiibeti munk, kes tunneb end õnnelikuna sellega, mis tal on? Rousseau ütles, et rikkus ei tähenda suure hulga asjade omamist, vaid rikkad oleme siis, kui meil on see, mida me igatseme. Et rikkus on suhteline, et igakord kui me midagi mida tahame, ja seda ei saa, siis muutume me vaesemaks. Aga kui oleme rahul sellega, mis meil on, siis saab meid pidada rikkaks.