Kullastandard uue formaalse rahandussüsteemina on vähetõenäoline
Danske Capitali investeerimisvaldkonna juht Martin Hendre kirjutab ettevõtte blogis Finantsvaade, et tema käest on korduvalt küsitud, kas kehtiva valuutasüsteemi ebamäärast olukorda silmas pidades peaks arvestama stsenaariumiga, et üks või mitu peamistest valuutadest seotakse taas kullaga see tähendab kullastandard ühel või teisel kujul taaskehtestataks.
Järgneb Danske Capitali investeerimisvaldkonna juht Martin Hendre kirjutis:
Seda küsimust vaadeldes tuleks esmalt eraldada diskussioon kullast kui rahandusstandardist ja kullast kui investeerimisvarast („väärtuse hoidjast“):
Kullastandard kui monetaarsüsteem on eelkõige komplitseeritud üld- ja rahanduspoliitiline institutsionaalne kokkulepe, mis püsib lubadusel ja kohustusel teatud reeglitest kinni pidada.
Kuld kui investeerimisvara on kulla omamine investeeringuna selle väärtuse püsimise või kasvamise ootuses. Nagu enamiku investeerimisvarade puhul, mõjutavad selle väärtust nõudlus ja pakkumine, monetaar- ja makromajanduslikud tsüklid või seaduspärad, aga ka massipsühholoogiast tulenevad maaniad ja depressioonid. Investeeringuna võib kulda hoida ka riigi keskpank.
Siin sissekandes ma ei käsitle kulda kui investeerimisvara (sellest vaatepunktis on kulda siin blogis käsitletud mh. artiklis „Viimase aastakümne kõrgeim tootlus madala riskitasemega – kuld“), vaid kui võimalikku rahandussüsteemi tugialust, seda peamiselt ajaloolisest perspektiivist. Loodetavasti ärgitab artikkel seoseid looma ja temaatikat huvi korral edasi uurima – vabandused ette mõne pealispindse, sügavamalt lahti argumenteerimata väljaütlemise pärast, mis paratamatult lühivormis kirjutamisega kaasnevad.
Kullastandardite ajaloost
Puhta kullastandardi puhul on riigi poolt ringlusesse lastud raha tagatud kullareservidega. Algselt, näiteks teatud perioodidel Vana-Roomas tähendas see ühtlasi, et kogu ringluses raha koosnes eri kullasisaldusega müntidest ja kuldesemetest. Et sellise mündisüsteemi käitlemine on kallis ja ebaefektiivne, asendati kuldraha hilisematel aegadel paberi või vaskmüntide kujul nn dekreetrahaga (fiat money), mille kurss ühe kullaühiku suhtes fikseeriti. Ühtlasi andis riik lubaduse vahetada fikseeritud kursi alusel piiramatus koguses kulda ja hoidis selle tagatiseks kullareserve. Puhta kullastandardi puhul puudub otsene vajadus keskpanga järgi, piisaks vaid valitsuse poolt administreeritud ametist, mis hoiaks ja haldaks kullareserve ning tegeleks kulla konverteerimisega väljastatud dekreetrahaks.
Sellisel nn. puhtal kullastandardil on kaks omadust: 1) kõrged ressursikulud, mis on seotud füüsilise kulla omandamise, hoidmise ja arveldamisega, 2) avatud maailmamajandusruumis toob riik oma sisemise majandustasakaalu (siseriiklik hinnatase, intressimäärad ja SKP) ohvriks välisele majandustasakaalule (jooksev- ja kapitalikonto tasakaal). Puhta kullastandardi reeglite kohaselt:
× Kui riigil A on riigiga B jooksevkonto defitsiit (import ületab eksporti), liigub kuld riigist A riiki B – vähendades nii kullareserve riigis B ja suurendades riigis A. Kuna käibel raha on seotud kullaga, siis tähendab see ühtlasi rahapakkumise vähenemist riigis A ja suurenemist riigis B. Tasakaalu saavutamiseks peaks defitsiidiga riigis A toimuma hindade alanemine (deflatsioon) ja jooksevkonto ülejäägiga riigis B hinnatõus (inflatsioon).
× Kui riigil A on riigiga B kapitalikonto defitsiit (investeeringud, laenud ja muud kapitalivood riigist välja ületavad riiki saabuvaid), liigub kuld riigist A riiki B – suurendades nii rahapakkumist riigis B ja vähendades rahapakkumist riigis A. Riigis B, kuhu kapital liigub, tekib suurenenud rahapakkumise tõttu lühiajaline hinnatõus ja intressimäärad langevad. Riigis A, kust kapital välja liigub, võib lühiajaliselt toimuda vastupidine protsess.
Nagu ülal lihtsustatult kirjeldatud, tähendab sekkumiseta ja rangelt peetav kullastandard majanduslikult seotud riikide vahelist raudset kohandumisdistsipliini. Kaupade ja kapitali liikumine, produktiivsuse kasv või langus, aga samuti uute kullamaardlate kasutusele võtmine põhjustavad kiiret paisumist või kahanemist riigi kullareservides. Et käibele lastud raha kurss on kulla suhtes (läbi määratud kursi alusel kujunenud kordaja) fikseeritud, siis muutub nende protsesside käigus rahapakkumine, mis omakorda avaldub hindade ja intressimäärade muutustes.
Majanduslanguse ajal ei võimalda kullastandardi reeglid kasutada majanduse elavdamiseks rahapoliitilisi stiimuleid, kuna rahapakkumine saab suureneda vaid riigi kullareservide kasvu läbi. Et käibel raha peab olema tagatud kullareservidega, ei ole keskpangal võimalik otsustada rahatrüki kasuks ning valitsused ei saa seda võimalust oma eelarvedefitsiidi lappimiseks kasutada.
Näiteks enne I maailmasõda valitses kullastandardil USA ja Suurbritannia vahel olukord, kus kapital voolas paremat tootlikkust otsides valdavalt Suurbritanniast USA suunas, põhjustades USAs rahapakkumise suurenemist ja inflatsiooni. Seda omakorda tasakaalustas USA jooksevkonto defitsiit – USA importis Suurbritanniast kaupu, vähendades USA-s rahapakkumist ja alandades hindu. Seevastu jooksevkonto defitsiidiga riigid, mille kapitalikonto (näiteks poliitilise ebastabiilsuse tõttu) ei tasakaalusta jooksevkontot ja eelarvedefitsiidiga riigid on pidevalt silmitsi deflatsioonilise surutise, majandusliku koguprodukti languse ja töötuse kasvuga.
On oluline meeles pidada, et ajalooliselt on puhast kullastandardit rakendatud väga harva. Pea kõikide kehtinud kullastandardite puhul on tegemist olnud juhitud kullastandardiga, milles valitsused ja keskpanga ülesandeid täitvad institutsioonid on kullastandardi poolt ette kirjutatud kohandumisdistsipliini sujuvamaks teinud, aga mitte vähem ka painutanud või rikkunud. Ulatuslike poliitiliste või majanduslike deformatsioonide korral on kullastandardist, vähemalt ajutiselt, peaaegu alati loobutud.
Lähemas majandusajaloos on kaks peamist kullastandardi kehtimise perioodi: aastatel 1821-1914 toiminud nn. klassikaline kullastandard ja aastatel 1946-1971 kehtinud nn. Bretton-Woodsi süsteem.
Klassikalise kullastandardi periood. Niinimetatud klassikaline kullastandard kehtis aastatel 1821-1914. Aastaks 1880 olid enamik maailma riike ühel või teisel kujul kullastandardi adopteerinud ja fikseerinud oma rahvusvaluutade kursi kulla suhtes. Ühtlasi olid seeläbi kõigi standardiga liitunud riikide valuutade kursid omavahel fikseeritud. Tollase kullastandardil rahanduse oluliseks jooneks oli Suubritannia ja Inglise naelsterlingi domineeriv roll. London oli tollane maailma rahanduspealinn, mille kaudu liikus suur osa riikidevahelise kaubandusega seotud keerukatest lühiajaliste finantseerimiste ning garantiidega seotud kapitalivoogudest. Suuresti seoses sellega kujunes tollase valuutasüsteemi ülalpidamisel keskseks institutsiooniks 17. sajandil Briti impeeriumi rahanduse koordineerimiseks loodud Inglise Pank (Bank of England). Ehkki Inglise Pank ei omanud keskpanga mandaati tänapäevases tähenduses, toetus klassikaline kullastandard olulisel määral Inglise Pangale. Inglise Pank toimis rahvusvaheliste kapitali- ja maksevoogude arvepidajana ning täitis kliiringuagendi ülesandeid, võimaldades minimeerida riskantset ja kulukat füüsilise kulla transporti riikide vahel. Mitmetes teistes riikides, sealhulgas USA, keskpank või sellele sarnast rolli täitev asutus enne I maailmasõda puudus. Euroopas olid keskpangad üldjuhul olemas, täites peamiselt poliitiliselt mõjutatud „valitsuse pankuri“ rolli ning pangandussektoris viimase võimaluse laenuandja funktsiooni. Inglise Pank oli erandlik selle poolest, et kiirendas oma intressipoliitikaga riigi majanduse kohandumist kullastandardi distsipliinile, samal ajal kui teiste Euroopa riikide keskpangad üritasid pigem kullavoogude ja Inglise Panga intressipoliitika mõju sisemaisele rahapakkumisele „neutraliseerida“ (sisuliselt eemaldudes seeläbi kullastandardi distsipliinist).
Klassikaline kullastandard lõpetas eksistentsi seoses I maailmasõja puhkemisega. Euroopa riikidel oli vajadus finantseerida sõda – seda tehti kullastandardist lahti sidumise, rahatrüki ja massiivse laenamise teel.
Kahe maailmasõja vaheline periood. Maailmasõja järgsed majanduslikud jõuvahekorrad olid Euroopa laostumise tõttu muutunud. Kullareservid, mis enne sõda olid USA, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa vahel nende majanduste koguprodukte arvestades suhteliselt ühtlaselt jaotunud, olid I maailmasõja järgselt koondumas USAsse. USA ja enamik Lääne-Euroopa riike pöördusid peale sõda kullastandardi juurde järk-järguliselt tagasi ehkki madalate kullavarudega Euroopa riikides põhjustas see üldjuhul sõjajärgse majandussurutise pikalevenimise. Samal ajal rakendas kõrgete kullareservidega USA sõjajärgselt majanduse taastamiseks mitmeid fiskaalmeetmeid: alandati tulumakse, vähendati immigratsiooni ning riiklikku laenukoormust. Välditi regulatiivset riiklikku sekkumist majandusse ning keskvalitsust nähti eelkõige arbiiterina, mitte aktiivse majanduse suunajana. Osalt riigi sekkumatuse tõttu võttis majanduslik aktiivsus USAs 20ndate lõpuks spekulatiivse buumi mõõtmed, mis nagu teada lõppes 1929 a. suurejoonelise börsikrahhiga. Järgnenud nn Suurt Depressiooni süvendas USA Föderaalreservi poolt nn kulla steriliseerimise poliitika, mille käigus üritati ülekuumenenud majandust jahutada kulla käibelt kõrvaldamise (sisuliselt rahapakkumise vähendamise) teel. Selline poliitika põhjustas läbi monetaarbaasi vähenemise deflatsiooni, majanduse koguprodukti kokkutõmbumise ja töötuse kasvu. Läbi kullastandardi kandus USA kriis 1930-ndatel välgukiirusel üle ka Euroopasse. Deflatsioonilise surutise nõiaringist väljumiseks sidusid Euroopa riigid ja USA end 1930ndatel üksteise järel kullastandardist lahti.
Bretton-Woods. 1946-1971 kehtinud Bretton-Woods’i standard oli katse taaselustada kullastandard ühtse kullaga seotud reservvaluuta (USA dollar) kaudu. Süsteem põhines real komplitseeritud kokkulepetel, milles järelvaataja ja halduri rollis toimis IMF (International Monetary Fund). Bretton-Woods-iga fikseeriti rahvusvaluutade kursid USA dollari suhtes 1%-lises „koridoris“, USA dollar omakorda fikseeriti kulla suhtes kursiga 35$ ühe untsi kohta. USA hoidis dollari katteks märkimisväärseid kullavarusid, mis vastavalt jooksev- ja kapitalikonto bilansile muutusid. Kogu süsteemi eesmärk oli valuutakursside stabiilsus ning USA dollari kui peamise globaalse reservvaluuta usaldusväärsus „kulla asemikuna maa peal.“
Toimides II maailmasõja järgsetel aastatel stabiliseerivalt, jäi Bretton-Woods ajapikku globaalsete majandussuhete pööretele, aga ka USA geopoliitilistele ambitsioonidele jalgu. Juba varsti peale valuutasüsteemi loomist tekkis USA-l jooksevkonto defitsiit, mis senikaua, kuni USA-st väljaspool asuvate riikide orgaaniline nõudlus dollari järgi seda tasakaalustas, USA kullareservidele märgatavat survet ei avaldanud. Murdepunktiks oli 1958 a., mil sõjast taastunud Euroopa riikide valuutad muutusid vabalt konverteeritavaks ning väljaspool Põhja-Ameerikat asuvate riikide SKP-d olid absoluutmahult jõudsalt kasvanud. Kujunes välja nn. Triffini dilemmana tuntud olukord. Ühelt poolt „kuhjusid“ dollarid USA peamisteks kaubanduspartneriteks olevates riikides, põhjustades seal dollari ülepakkumist ning avaldades survet dollarit tagavatele kullareservidele USA-s. Teisest küljest hoidis USA jooksevkonto defitsiit üleval dollaripõhise valuutasüsteemi likviidsust – selle kadumisel oleks tekkinud, vastupidi, peamise reservvaluutana toimiva dollari äge defitsiit.
Kuuekümnendal aastatel halvenes käibel dollarite ja seda tagava USA kullareservi bilanss järsult seoses nii USA kasvavate kapitaliinvesteeringutega välismaal kui ka USA sõjaliste kulutuste ulatusliku suurenemisega. Kulla vabaturuhind tõusis mitmel korral kõrgemale Bretton-Woods-iga määratud kullauntsi ja dollari kursist (1:35). 1960-ndatel katsetati tekkinud imbalansside leevendamiseks erinevaid kapitalipiiranguid, kvoote, makse ja muid meetodeid, kuid kokkvõttes oli selge, et dollari kurss kulla suhtes on üle hinnatud. Kombinatsioonis USA militaarpoliitikaga viis etapiviisiliselt süvenev usalduskriis dollari kullaga tagatuse jätkusuutlikkuse osas lõpuks USA 1971 a. ühepoolse otsuseni dollar kullast lõplikult lahti siduda. Järgnes ujuvate valuutakursside ja lõdveneva rahanduspoliitika ajajärk, mis on nüüdseks on globaalse võlakriisiga seoses jõudnud uuele muutuste künnisele.
Kokkuvõtteks
Rangelt peetav kullastandard tagab pikaajalise hinnastabiilsuse, hoides raha pakkumist kontrolli all. Lühiajaliselt, vastupidi, võib kullastandardi mehhanism kaasa tuua märkimisväärseid hinnakõikumisi. Samal ajal on kõik kullastandardid eksistentsi lõpetanud. Kullastandardile on tüüpiline, et see toimib võrdlemisi hästi ajani, mil ilmneb selle allumatus poliitikute või ühiskonna tahtele pidada üleval heaoluriiki, finantseerida sõjalisi kampaaniaid, välispoliitikat või leevendada riigi majandusprobleeme. Kullastandard, vastupidiselt levivatele arvamustele, ei hoia iseenesest ära korruptsiooni, spekuleerimist, majanduslike ressursside väärpaigutust ega isegi riigi võlakoormuse ülejõu käivale tasemele tõstmist. Kullastandard on eelkõige rahandus- ja ka üldpoliitiliselt kokkulepitud reeglistik, ent reegleid, nagu ikka, on võimalik rikkuda.
Struktuursed muutused maailmamajanduses, tehniline innovatsioon ja geopoliitika muudavad järjekindlalt riikide majanduslike jõudude vahekorda. Range kullastandard piirab nn. allajääjate võimalusi oma majanduslikke hädasid leevendada, aga ka vastupidi, heal positsioonil riikide võimalusi oma majanduslikke või poliitilisi ambitsioone kaitsta või laiendada. Viimase kullastandardil süsteemi, Bretton-Woodsi, kokkuvarisemine oli peaasjalikult globaalmajanduslike ja geopoliitiliste vastuolude tulemus.
Kullastandardile üleminek devalveeriks praeguste majanduslikus mõistes superriikide (USA, Saksamaa, Suurbritannia, Jaapan, aga ka Hiina) positsioone sedavõrd, et poliitiliselt näib tee kullastandardi poole mitteaktsepteeritav. Samuti, praegune kullareservide ning maapõues asuva kulla jagunemine maailmas ei vasta G20 ja ülejäänud riikide tegelikule majanduslikule ja poliitilisele jõuvahekorrale, seega tooks perspektiivis kaasa olulise mõjusfääride ümberpaiknemise.
Võib arutleda, et kullastandard „kehtestab end ise“, kerkides paberrahal põhineva monetaarsüsteemi kõrvale kui peamine väärtust hoidev vääring. Võtmeküsimus selle tendentsi lõpptulemuse prognoosimiseks on keskpankade tegevus – on teada, et suuremad keskpangad on viimase kriisi jooksul füüsilise kulla reserve suurendanud, ent rahapakkumise kogumahust moodustavad need senimaani suhteliselt väikese osa. Mida suurema osa moodustab kuld keskpankade bilansilisest varast, seda olulisemat rolli mängib kuld teatud ankurvääringuna – kuid sisuliselt on tegemist siiski kulla hoidmisega investeeringuna. Keskpankade kullareservide suurenemine ei tähenda automaatselt kullastandardi poole liikumist – pigem on nende pideva kasvamise realistlikum tulemus kulla piiratud osakaalus lülitamine mõnda uude nn. ankurvaluutakorvi. (Viimase kehtestamine võib toimuda näiteks reformidega praeguse globaalse võlakriisi mõnes lõppvaatuses, kui majanduskasvu ja rahandussüsteemi stabiilsust tänase rahanduskorra raamides jätkusuutlikult hallata ei õnnestu).
Kõike arvestades on klassikalise kullastandardi ülesehitusega sarnase kullal põhineva rahanduskorra kehtestamine praeguse rahandussüsteemi reformide käigus peaaegu olematu tõenäosusega sündmus. Isegi kui see mingil põhjusel rakendataks, ei oleks range kullastandard püsiv nähtus. Kullastandard nagu ka teised rahasüsteemid on olemuselt vaid kokkulepe ning kullastandardil rahandussüsteemid on ajalukku vaadates alati varem või hiljem ohvriks toodud teistele eesmärkidele ja motivatsioonidele. Selles mõttes ei erine kullastandard muudest rahasüsteemidest: ka eurotsoonil ei oleks tänaseid probleeme, kui teatud EL riigid oleksid Maastrichti kriteeriumidest süsteemselt kinni pidanud ega järjepidevalt üle oma võimete elanud.
