Kunagine käsitsi padrunite valmistaja E-Arsenal sõjatöösturite areenil
Kaitseministeerium küpsetab järgmise viie aasta jooksul seni justkui tolmu alla peidetud sõjatehase E-Arsenal tuhande töötajaga kõrgtehnoloogiakontserniks. Sõjatehase tagataskus ootab ligi miljardi krooni eest Prantsuse ja Rootsi tellimusi.
Ettevõte hakkab tootma rahvusvahelisele turule militaartarkvara, isikukaitsevahendeid, roboteid ja muid sõjapidamise efektiivsust suurendavaid tooteid – seda osa sõjariistadest, mida ei täideta lõhkeainega.
“Tegime kaks aastat vaikselt ettevalmistusi ja nüüd oleme lavale astumiseks valmis,” ütleb E-Arsenali juht Martin Link.
Äsja tarnis Eesti sõjatehas Leedu mereväe laevadele miinijahtimissüsteemid. Lätile valmistatakse juba tänavuse aasta esimesel poolel partii isikukaitseseadmeid. Lätis ja Leedus ei ole E-Arsenali sarnast ettevõtet.
Kui kaitseministeerium andis kaks aasta tagasi õhutõrjesüsteemide konkursil võidu Prantsuse kontsernile MBDA ja Rootsi Saab Microwave Systemsile, lisas ta kohustuse osta Eestilt vastutasuks sõjatööstuse toodangut.
Saatuse irooniana loodi venelaste kuulsa õhutõrjeraketi Strela mereväe laskealused samas kohas – Tallinnas Koplis asuvas Arsenali tehases.
Ärisaladus ümbrikus
Lingi kirjutuslaua nurgal lebab Türgi kaitseministeeriumi kiri. Ebamäärast värvi ümbrik annab märku, et ta on valmistatud loodust säästva tehnoloogiaga.
Türklased olid üheksakümnendatel ühed esimesed Eestile relvade pakkujad. Nüüd tahavad nad Eestilt sõjamaterjali osta. Kirja pealdisel seisab UNCLASSIFIED – asutusesiseseks kasutamiseks, sisuks kutse hankekonkursile. “Ärisaladus,” selgitab Link kirja silma alt ära pannes.
Veel kaks aastat tagasi tegutses E-Arsenal nagu ajalooline manufaktuur. Tehti näppude vahel padruneid ja topiti püssirohtu papptorudesse, et valmistada õppuste lõhkepakette.
Siis tunnistas ettevõte kaotust Hiinale või näiteks Brasiiliale ning tõmbas odava müügihinna ja kalli töötasuga käsitööle kriipsu peale. Eesti pagunikandjad lihtsalt keeldusid kodumaiseid, aga imporditust kaks korda kallimaid “pauke” ostmast. “Hiinlased leiutasid püssirohu ja pürotehnika ning oskavad neid nüüdki meist odavamalt toota,” lausub Link.
Praegu tegutseb E-Arsenal tosina töötajaga tootelitsentse haldava projektiettevõttena, kes tellib lõpptooted kolmelt-neljalt ideemeeskonnalt, andes niimoodi tööd sadakonnale tippspetsialistile.
Tänavu kahekordistab E-Arsenal oma töötajate arvu, mis toob kaasa ka alltöövõtjate kahekordse kasvu. Ettevõte on saatnud tagasitulekukutse mitmele töötajale, kes paar aastat tagasi veel poolesaja inimesega tegutsenud firmast minema saadeti.
Kuid kavatsuse kohaselt kasvab E-Arsenali meeskond viie aastaga 90 töötajani, mis omakorda kasvatab enda taha 900 inimesega tööstusharu.
Praegu kaalub sõjatööstuse ajutrust, kas tasub tuua tehnika projekteerimine kohe E-Arsenali katuse alla või tellida seda veel mõnda aega allhanke korras. Kuid samal ajal on selge, et nii mõnigi iseseisva äriühinguna tegutsev ideemeeskond on valmis esimesel võimalusel E-Arsenaliga näiteks osakonna staatuses ühinema. Tegemist on väga kitsa ala väga tugevate asjatundjatega, kelle oskuste müügiks Eestis peale E-Arsenali tegelikult muid kanaleid ei olegi. Sõjatööstuse toodangut ostavad legaalselt üksnes riigid. Riigid suhtlevad relvaäris aga kaitseministeeriumile alluvate relvaagentuuride kaudu.
Eesti sõjatööstuse üldskeem toimib kaitseministeeriumi juhtimisel, kes esitab teadusarendusasutusele ehk siis ülikoolile toote väljatöötamiseks tellimuse. Seejärel litsentsib kaitseministeerium toote ning annab selle tootmiseks ja haldamiseks üle E-Arsenalile.
Tellimuste täitmiseks sõlmitakse alltööleping eriliste teadmiste ja oskustega tehnoloogiameeskondadega, mis Eestis on tavaliselt väikesearvulised.
Tulemuseks saadakse toode, mida ei saa tavapärasel laiatarbekaupade turul ei osta ega ka müüa.
Vähemalt ühe tootega seisab Eesti kaitsetööstus maailmas viie juhtiva maa kõrval. Seade, mis avastab ja muudab kahjutuks raadio teel juhitavad miinid, võistleb USA, Suurbritannia, Saksamaa, Iisreali ja Venemaa vastavate toodetega. Tõenäoliselt sellepärast lebas Lingi laual ka varem mainitud Türgi kaitseministeeriumi kiri.
Seade, mis kaitseb nii üksikvõitlejat, sõidukit kui ka kogu konvoid, töötati välja ja valmistatakse Tallinna tehnikaülikooli nn spin off ettevõttes Rantelon.
Sama ettevõtte ja tehnoloogia baasil lõigatakse Murru vangla ära mobiilsidest, et kinnipeetavad ei saaks oma teenrite poolt salaja sisse toodud telefonidega üle müüri ja okastraadi tumedaid tegusid juhtida. Eelmisel aastal jäi Murrus jänni üks Läti ettevõte, kes küsis raadiosidetõkke loomise eest riigihankel kõige vähem raha, kuid ei tulnud ülesandega toime.
Leedulastele müüdud miinijahtimissüsteemid valmisid R-Süsteemides. Sama ettevõtte toodete hulka kuulub ka interaktiivne Tallinna kaart.
Tuntuim Eesti kaitsetööstusettevõte on Eli, mis valmistab treeninguvahendeid. Ettevõtte toodangusse kuuluvad nii laskesimulaatorid, mille hiigelekraanil näidatakse lahinguolukorda ning õppursõdur saab oma virtuaalseid vaenlasi pärisrelvast kõmmutada.
Huvitavaimaks ettevõtteks võib pidada militaarkonteinerite tootjat 3S Estonia. Ettevõtte asutasid norralased, kuid eestlastest juhid ostsid selle ära.
3S valmistab nii konteinerkülmikuid kui ka näiteks kõigi vajalike seadmetega varustatud staabi-, köögi- ja haiglaplokke, mille saab mitu korda väiksemaks kokku pakkida ja veoautohaagises teise kohta vedada.
Püstolid suveniirideks
E-Arsenali areng tähendab, et seal võidakse püsse ja püstoleid tulevikus valmistada üksnes kinkesuveniirideks.
Kolm peamist tootesuunda on treeningu-, isikukaitse- ja juhtimisseadmed.
Isikukaitseseadmed võivad olla nii partisanide poolt käepärastest vahenditest tehtud pommide ohutuks tegijad kui ka näiteks eriomadustega kangad välivormide valmistamiseks. Tegemist on kangastega, mis peavad sõjameest kaitsma tervisele ohtlike kiirguste vastu.
Omaette ja tõenäoliselt kõige köitvama tootevaldkonna moodustavad robotid, mis astuvad meie ette nii sõitvate kui ka lendavate mehitamata sõidukitena.
Lähiajal otsustatakse, kas E-Arsenali tootmisbaas rajatakse üksnes ärilisel alusel või annab riik ettevõtte käsutusse mõnes sobivas piirkonnas asuva riigikaitselise eesmärgiga maatüki.
Arsenali sõjatehas
•• Eesti ajal kuulus Arsenal riigi paari tugevama ettevõtte hulka, olles tunnustatud relvavalmistaja ja -remontija.
•• Nõukogude Liidu Balti laevastik võttis ettevõtte üle ning pani justkui võidutrofee ajaloolise nime all oma huvides tööle. Mereväele remonditi kahureid, optikat ja elektroonikat. Kuid tegeleti ka uute toodete disainimisega.
•• Praegune E-Arsenal kujutab endast mõnd kulunud ilmega punastest tellistest hoonet, mis on varjunud kõrge aia taha.
•• Tehase väravahoonel seisab päris suurte tähtedega kiri “E-Arsenal”. Valvuritoas istuvale vanemale vene härrale ei ütle sõjatehase ja selle juhi Lingi nimi mitte midagi. Mees otsib midagi võidunud paberilehtedelt, mis näivad pärinevat veel Nõukogude Liidu viimase kaitseministri Dmitri Jazovi ajast. Riigi ja eraomanike vahel varasid jagades juhtus, et tehase väravaputka sai metallitööde aktsiaseltsile Faabula, tõkkepuu aga riigile.
•• Sõjatööstuse ülesannete hulka kuulub ka majavalitsemine ja mõnele pisikesele sõjaasjandusega mitteseotud tööstusettevõttele ruumide üürimine. Erika ja tööstuse tänava nurgal asuv 4,4-hektarine maalahmakas sobiks tänapäeva Tallinnas büroodele ja elamutele, mitte aga sõjatehasele.
•• E-Arsenalile sobib kinnistu ligi 100 miljoni kroonine väärtus, mis kõlbab ühtmoodi hästi nii müügiks kui ka pankadele laenugarantiiks, et rajada sõjatööstusele moodne ja terviklik tootmisbaas.
Kommentaar
Ingvar Pärnamäe
kaitseministeeriumi osakonnajuhataja
Rõhutan, et Saabi ja MBDA tagasiost ei ole E-Arsenalile garanteeritud, sest seni pole sõlmitud ühtegi lepingut. Me andsime Saabile ja MBDA-le tagasiostuks suhteliselt vabad käed, seades hinnangusüsteemis esikohale siiski teadus-arendustegevuse.
Kui varem polnud E-Arsenal isegi Eestis tuntud, siis nüüd on ta suhelnud enamiku kaitsetööstuse valdkonna arvestatavate tegijatega. E-Arsenal on põhjas ära käinud ja kui tema uus äriplaan saab teoks, ühendatakse seni killustunud ja nõrk Eesti militaartoodanguvõimeline seltskond ühe katuse alla.
Kommentaar
Priit Alamäe
Webmedia Grupi juhatuse esimees
Oleme E-Arsenaliga koostöövõimalusi arutanud ning ka tagasioste korraldavad inimesed on meiega rääkimas käinud.
IT-lahenduste vaatepunktist on see teema natuke muna ja kana loo moodi: Eestis ei ole veel olemas “valmis“ IT-tooteid, mis oleksid atraktiivsed üleilmsetele militaarlahenduste müüjatele, sest tavaliselt algab toodete arendamine siiski oma riigist ja võrreldes kas või suurema osa “vana Euroopa” riikidega on Eesti alles oma sõjaväe ülesehitamise protsessis ja meil ei saagi olla eriti palju selliseid tooteid.
Samal ajal on paratamatu, et suured kontsernid peavad Eestist midagi ostma, ja kui kaitseministeerium siia oma õla alla paneb, võib just see luua väga hea platvormi E-Arsenali tõusuks, sest “militaaräri“ käib eelkõige ikkagi riikide vahel.
Kommentaar
Andres Taklaja
Ranteloni juhataja
Loodame, et meie loodud miinide kahjutuks tegemise seade osutub funktsionaalseks ja seda saab müüa. Kuid püüame ise ellu jääda, mitte lasta ennast ühe tellija soojast kaisutusest lämmatada. Kui pool meie tootmist oleks seotud kaitsetellimustega, oleks talutav. Praegu nii ongi. Suure Eesti oma puhta sõjatööstuse loomine kuulub praegu rohkem unelmate valdkonda. Mõistlik ja tihe koostöö kõigi tegijate vahel on võimalik. Selleks et tuleksid rahvusvahelised tellimused, peavad eelnema suuremad kohapealsed hanked.
Kommentaar
Tõnu Vaher
Eli juhataja
Meie tegutseme turul otse, ilma E-Arsenalita. Muidugi on igaühe unistus juhtida projekte ja vahendada. Oleme militaartoodete valdkonnas tegutsenud juba kümme aastat. Tegemist on väga keerulise ja raske edasiliikumisega alaga. Varem tegi E-Arsenal meile allhanget. Praegu meil nendega lepinguid ei ole. Ma ei välista, et koostöö tuleb, kui nad meie uksele koputavad.
