KUUUURIJA VIDEO | Ei, ei kommenteeri, ei oska kommenteerida! Swedbanki juht räägib Rumeenia kinnisvaraafäärist
Rumeeniasse läkitas oma raha hulk Eestis tuntud isikuid: näiteks Raivo Kütt ja Raivo Aavisto, kokku 700 000 eurot, Hans H. Luik 249 000 eurot, Armin Karu 150 000 ja Jüri Mõis 139 000 eurot.
Pika sabaga protsess on läbinud Eestis kõik kohtuastmed, mai alguses saadeti see viimati riigikohtust ringkonnakohtusse tagasi.
Eriti kohtlaseks muudab kogu loo Swedbanki väide, et investeeringute kohta pole dokumente säilinud. Kohus on leidnud, et üldteadaolevalt nõuab krediidiasutus näiteks iga eluasemelaenu andmise eeldusena tagatiseks oleva kinnisvara osas tunnustatud spetsialisti hinnangut, mis peab vastama kindlatele standarditele. Rumeenia investeeringuga aga pank nii ei teinud. „Olukorras, kus jäetakse elementaarsed kontrollikohustused täitmata, võib see viidata mitte hoolsuskohustuse rikkumisele, vaid tahtlikule tegevusele,“ seisab ringkonnakohtu otsuses.
Katrin Lusti autorisaade „Kuuuurija“ katsus loole heita uut valgust. Ärimees Hans H. Luik tõdeb teleklipis, et investeeringu tegemise aeg oli ju „Eesti rahva absoluutne majandustõus, 2006.-2007. aasta. Mõned ostud ma tegin ise, näiteks ostsin Delfi, mis oli õnnistatud investeering, ja ülejäänud jätsin professionaalse investeerimisfirmade - nagu Swedbank - hoolde. Aga see asi ei läinud mul Swedbanki kaudu kaduma, see läks mul Rumeeniasse, usaldades EMT endist juhatajat Peep Aaviksood. Ma arvan, et ta teab väga hästi, kuidas sellist saasta oli võimalik esitleda perspektiivika kinnisvarainvesteeringuna, mida ta pole kunagi olnud,“ nendib Luik tagantjärele. Peep Aaviksoo firma laenas raha enam kui 200 investorilt, võlakirjade müüki korraldas just Swedbank.
Märkimisväärne on, et selle äärmiselt kehvasti lõppenud investeeringu juhtimise eest on fondijuhid saanud tasusid kokku oma pool miljonit eurot, selgub saatest.
Katrin Lust küsis selle segadiku kohta selgitust Swedbanki juhilt Robert Kitilt. Lühike lõik, kus pankur üles astub, on tähelepanuväärne, ajakirjanik küsib näiteks, et kuidas on võimalik, et investeeringu alusdokumendid pangast ära kaovad, mille peale pankur vastab lakooniliselt: „Ei kommenteeri“. Ajakirjanik jätkab kõigiti põhjendatud küsimusega – kuidas saab inimene olla kindel, et tema pensioniks kogutud raha olemasolu kinnitavaid dokumente ei taba samasugune saatus, vahest kaovad needki lihtsalt ära? „Ma ei oska seda kommenteerida kuidagi,“ ütleb Kitt. Rumeenia kinnisvaraafääri kohta ütleb pankur ainult, et ei saa seda kuidagi kommenteerida, sest tuleb oodata „nagu tsiviliseeritud maailmas, millal vastav instants oma sõna ütleb“.
„Minu õppetund on see, et suurkoropratsioonid arvavad, meil väikeses Eestis saab käituda nagu parun ja ilma kohtu otsuseta mitte küsimustele vastata,“ nendib Luik. „Need, kes müüvad investeerimisteenust, peavad vastutama, nemad ei saa põõsasse põgeneda,“ rõhutab ta. „Selline komberuum meile ei sobi.“
Luige hinnangul ei saanud ta pügada mitte Swedbanki petuskeemis, vaid pank isegi sattus kelmuse ohvriks, mida ta peaks nüüd tunnistama.
