Laenukriisi kahjumitest kujuneb pankade õudusunenägu
“Ja muide, aktsiad langesid eile samuti, kuid praeguses seisus peaks see olema meie väikseim probleem,” lausus Euroopa majandust analüüsiv organisatsioon Eurointelligence oma reedeses pressiülevaates.
Kuigi USA föderaalreserv on järsult langetanud pankadele väljastatavate laenude intressimäära, on tarbijatele ja ettevõtetele tegelikult väljastatavad laenuintressid pigem tõusnud. New Yorgi Föderaalreservpanga president Tim Geithner süüdistab selles varem liiga suuri riske võtnud rahandusasutusi, kes nüüd püüavad kõik korraga oma ebaturvalistest varadest vabaneda.
Möödunud nädalal pidi makseraskustest teatama hüpoteeklaene kokku ostnud USA fond Carlyle Capital Corporation. Tähelepanu väärib siinjuures asjaolu, et CCC – mis kuulub suurele erakapitalifondirühmale Carlyle – portfell koosneb eranditult võlakirjadest, mis on koostatud n-ö kvaliteeteluasemelaenude põhjal, mille on väljastanud USA suured riigi garantiiga laenuandjad. Praeguses turuolukorras aga ei leia needki enam ostjaid. Kuna väärtpaberid osteti kokku suure võimendusega, on fondil praegu raskusi laenude teenindamisega. CCC juht John Stomber kurtis börsiteates, et viimase paari päeva jooksul on tekkinud turukeskkond, mis ei hinda fondi varasid õiglaselt.
Kriis kandub edasi
See on vaid üks näide, kuidas võlakirjadeks muudetud rämpseluasemelaenude turul alanud kriis kandub üle ka rahamaailma kvaliteetsematesse nurkadesse. Rämpsvõlakirjade kriisi tõttu kapitalinappuse küüsi sattunud võlakirjakindlustajate kaudu kandus kriis jaanuaris üliturvaliseks peetud munitsipaalvõlakirjade turule.
Selle kohta, kui suuri kahjumeid krediidikriis rahandussektoris lõpuks põhjustab, leiab väga erinevaid hinnanguid. Suvel, esimeste tormituulte tõustes rääkis enamik analüütikuid 50–100 miljardist dollarist. See hinnang on ammu liiga tagasihoidlikuks osutunud. Suurem osa vaatlejaid pakub kahjumite kogusummaks midagi 400–600 miljardi dollari kandis, mõni aga usub, et need osutuvad tunduvalt suuremaks.
Bard College’i Levy majandusinstituudi vanemteadur Jan Kregel peab lõppsummaks 900 miljardit eurot, Šveitsi panga UBS vanemmajandusnõunik George Magnus leidis Financial Timesile antud intervjuus, et triljon dollarit “ei ole võimatu arv”.
Pole just üllatav, et seni on ühe pessimistlikuma prognoosi teinud New Yorgi ülikooli professor Nouriel Roubini, kelle meelest küünib lõppkahjum üle triljoni dollari. Ja see jõuab Roubini sõnul kätte tosinaastmelise finantskatastroofi käigus, mille viimaseks etapiks saab “kahjumite, kapitali vähenemise, krediidi kokkutõmbumise, sunnitud likvideerimiste ja varade fundamentaalnäitajatest madalama hinnaga hädamüügi nõiaring”. Kõigi 12 astme läbimine võtaks aega poolteist aastat.
Mis saab edasi, on keeruline öelda. “On raske teha vahet uudistel, mis tulenevad sellest, et meil on varasemast rohkem infot, ja uudistel, mis on tegelikult näide tingimuste halvenemisest rahaturul ja kogu majanduses,” nentis Magnus.
Rämpslaenu tee väärtpaberiks
•• Briti koomikutepaari John Fortune’i ja John Birdi sketsˇis esitati küsimus: kuidas saab verandal istuvale võrkvestis mustale mehele pähe määritud eluasemelaenu muuta kõrgeima krediidireitinguga väärtpaberiks?
•• Juba aastakümneid on pangad siiranud üha suurema osa väljastatud laenudest oma bilansist välja, müües neid selleks otstarbeks rajatud institutsioonidele, mis väljastavad hüpoteeklaenude ostmiseks võlakirju. Et neid võlakirju saaks müüa institutsioonilistele investoritele, nagu kindlustusfirmad, pensionifondid vms, vajavad need kõrgemat sorti krediidireitingut.
•• Sel moel sattus laenajate krediidikõlblikkuse hindamine pankadelt reitinguagentuuridele. Nood muidugi laenajaid ei tunne, vaid hindavad võlgade maksmata jätmise tõenäosust statistikal põhinevate matemaatiliste mudelitega.
•• Rämpseluasemelaenude väärtpaberiteks muundamise protsess on sedavõrd värske.
•• Rämpseluasemelaenudest kõrge reitinguga väärtpaberite saamiseks jagati need mitmesse klassi. Kõrgeima reitingu saanud võlakirjadesse investeerinud pidanuks oma raha eelisjärjekorras tagasi saama.
•• Millalgi aga selgus, et reitinguagentuuride mudelid ei arvestanud mõnda asjaolu. Näiteks seda, et eluasemehinnad võivad ka langeda.
