Kellele ja milleks on vaja anda täielikult eraomandusse saarte ja mandri vaheline parvlaevaliiklus? Eesti Meremeeste Sõltumatul Ametiühingul tekkis see küsimus koos tõdemusega, et eraomanik ei ole alati parim peremees. Eriti juhul, kui on mängus nii saarte elanike kui ka kogu Eesti maksumaksjate huvid.

Meile on mõistetamatu teede- ja sideministeeriumi poliitika selles valdkonnas. Erafirma AS Saaremaa Laevakompanii (AS SLK) ja riigi (keda esindab lepingus kantsler Ruth Martin) vahel kehtib kümneks aastaks sõlmitud rendileping. Selle alusel kantakse maksumaksja taskust (riigi dotatsioonina) AS-ile SLK üle raha kompenseerimaks parvlaevade reiside maksumust, samuti iga-aastasi remondikulusid. Lisaks tagatakse riigi dotatsiooni näol 10-protsendiline kasum, võttes jällegi aluseks reisi maksumuse. Seega, mida kallim reis, seda suurem tulu erafirmale riigilt!

See kõik oleks ilus ja loogiline, kui AS SLK täidaks kohusetundlikult lisakasumit taotlemata oma "püha kohust" olla maanteejätkuks saarte ja mandri vahel. Tegelikkus on teistsugune.

Oleme seisukohal, et AS SLK pole suutnud oluliselt parandada osutatava teenuse kvaliteeti (kui seda ka ühe laeva baasil on, siis hoopiski unarusse on jäetud teised seitse parvlaeva, n-ö riigi vara), ohutuse taset ega ka laevaperede liikmete töö- ja palgatingimusi. Osadel ametikohtadel töötavate spetsialistide kvalifikatsioon on kaadrivoolavuse tõttu langenud. See viib alla ka ohutuse taseme parvlaevadel.

Loomulikult võib mõnes osas olla nii AS-il SKL kui ka ministeeriumil vastuväiteid, ja kindlasti püütakse õigustada, et AS-i SLK kui eraomanikust operaatori kaasamine oli ainuõige probleemi lahendus. Kuid ainus, milles võib kindel olla, on see, et osa tuludest, mis riigifirma puhul oleksid laekunud riigile, laekub AS-i SLK omanike taskutesse. Tunnistust sellest annavad vähemalt kolm asjaolu:

1) AS Saarte Liinid, kes kureerib AS-i SLK, ei ole suvatsenud vastata isegi Riigikontrolli aktile 1995. aastast, selles viidatakse muuhulgas asjaolule, et puudub kontroll laevadele AS-i SLK kassadest müüdavate piletite ja sellest laekuva raha üle;

2) AS SLK keeldub vaatamata EMSA nõudmistele andmast oma töötajaskonna usaldusisikutele ja isegi parvlaevade kaptenitele teavet finantstegevusest;

3) AS-iga Goldberg, kes toitlustab ning teenindab saarte ja mandri vahet sõitvate laevade reisijaid, on AS SLK sõlminud iseendale selgelt ebasoodsa lepingu - renditasu laeva ruumide, elektri, vee, sooja jne kasutamise eest on põhjendamatult madal.

Viimane viib mõtteni, miks kõrvalt tulnud erafirmal on kasulik tegelda jaekaubanduse ja toitlustamisega, aga AS-il SLK endal mitte. Võib tekkida kahtlus, kas ei kattu ehk mingil määral mõlema aktsiaseltsi omanikering.

Mööname, et liiklus liinidel, kus piletihinnad on määratud, laevad suhteliselt amortiseerunud ja ebaökonoomsed, reisi kestus lühike ja kütusekulu seoses sagedaste sildumistega suur, ei saa olla eriti tulus äri. Samas näitavad lihtsad arvutused, et hea majandamise ja kõigi laekuvate tulude parvlaevaliiklusse tagasiinvesteerimise, riiklike maksusoodustuste jne korral võib see end ilusasti ise ära majandada ning kasugi tuua.

Seega jääb ikkagi õhku küsimus, miks ei võiks need parvlaevad ja laevaliinid olla edasi riikliku ettevõtluse käes? Suures osas on see nii meie naabermaades Soomes ja Rootsis, kus eriti lühikestel ülesõitudel on ülevedu isegi tasuta.

Miks peab dotatsioon liikuma erakäte kaudu, suures osas maksude näol, tagasi riigile?

EMSA-l ei jää muud arvata, kui et kehtib rahvatarkus, mis pärit vist nõukogude ajast: mis ripakil, see ära; mis veel ei ole ripakil, see kõigepealt ripakile ja siis ära!

JüRI LEMBER

Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühingu esimees