Läheb kuumaks: üleilmne kliimasoojenemine võib põhjustada järsu katastroofi
USA kosmoseagentuuri teadlased heitsid kosmosesse vaatamise asemel satelliidi abil pilgu maapinnale ning jälgisid, kuidas see muutub. NASA andmed näitavad, et Arktika igijää, mis tavaliselt elab üle suvise sulaaja, on 2004–2005 järsku 14% võrra vähenenud. Aruanne teatab: “Igijää paksus võib ulatuda üle kolme meetri. Selle asemele on tulnud uus, hooajaline jää, mis on vaid 30 sentimeetri kuni kahe meetri paksune ning sulab suvel kergemini.”
Arktika jää kadumine, liustike taandumine Himaalajast Peruuni, varajasemad kevaded ning soojemad suved – seda kõike on kliimateadlased viimastel aastatel täheldanud. Need muutused annavad ainest Al Gore’i kliimasoojenemist käsitlevale filmile nimega “An Inconvenient Truth”, milles USA endine asepresident kirjeldab hiiglaslike jäämägede lagunemist, liustike äkilist merre kukkumist ja jääkarude uppumist, sest nad ei saa enam varasemal kombel jääpankade vahel ujuda.
Teekond kaosesse
Isegi need, kes kahtlevad, kas soojenemist põhjustab fossiilkütuste kasutamine, nõustuvad, et maakera temperatuur on kerkinud, ja et tõus näib jätkuvat. Gore’i film, mida USA-s näidatakse maikuust saadik (kassatulu 23 miljonit dollarit), on tõstnud ameeriklaste teadlikkust kliimasoojenemise suhtes. USA föderaalvalitsus aga seisab vastu Kyoto protokollile, mis seda pidurdada püüab.
Kasvav hulk teadlasi arvab, et maailma ei oota ees mitte temperatuuri kümnenditepikkune aeglane tõus, vaid metsik teekond kliimakaosesse.
Mõni temperatuuritõusust tingitud nähtus loob tagasisideefekti. Süsinikdioksiidi kasvav hulk lükkab atmosfääris tagasisideefektide abil maailma kliima üle hulga piirjoonte või murdepunktide, mis ähvardavad kaasa tuua kataklüsmilisi tagajärgi. Nende sekka kuuluvad arktilise jää või Gröönimaa jääkihi prognoositust nobedam sulamine, igikeltsa kiirenev sulamine, India monsuuni lakkamine, Amazonase vihmametsade hukk ja Euroopasse sooja ilma tuua aitavate merehoovuste peatumine.
Kõige tõenäolisem neist võimendavatest mõjudest asub Arktikas, kus maailma soojenemine on toimunud kiiremini kui mujal maailmas. Miks? Erevalge merejää peegeldab tagasi enamiku päikesekiirtest, jahutades nii planeeti, selgitab Gore’i film. Kuid sulav jää jätab paljaks tumedama mere, millesse imendub rohkem soojust, mis põhjustab jää sulamist, paljastades nii veelgi suurema veepinna – soojenemisspiraal, mis hakkab kiiresti toimima iseenesest.
NASA raport näib seda tagasisideahelat kinnitavat. Selgem kinnitus avaldati USA ajakirja Science augustinumbris ilmunud uuringus, mille järgi on Gröönimaa jääkihi sulamise kiirus kasvanud viimasel kahel aastal viie varasemaga võrreldes kolmekordseks.
Nottinghami ülikooli jätkusuutliku energeetika erakorraline professor Peter Smith rääkis septembris British Associationi teadusfestivalil: “Me võime jõuda viimase piirini 15–20 aasta jooksul, mis annaks meile oma planeedi saatuse määramiseks vaid kümme aastat.” Pew’ üleilmse kliimamuutuse keskuse vanemteadur Jay Gulledge ütleb, et klimatoloogid “on tõsiselt alahinnanud kliima vastuvõtlikkust soojenemisele”.
Soojenemine 11 kraadi võrra
Maailma praegused püüded piirata emissioone, nagu Kyoto protokoll ning arenenud ja arenevate maade koostööprojekt “Aasia-Vaikse ookeani puhta arengu ja kliima partnerlus”, eeldavad, et kümnendite vältel aeglustub maailmas kasvuhoonegaaside väljastamine. Kuid Oxfordi ülikoolis töötav Myles Allen, kes oli üks juhte projektis, mis ennustas kliima soojenemist 11 kraadi võrra, ütleb: “Ohutsoon ei ole miski, kuhu me jõuame sajandi keskel. Me juba oleme selles.”
“Arktika päästmiseks ei ole liiga hilja, kuid selleks peame aeglustama CO2 emissioone sellel kümnendil,” ütleb NASA Goddardi kosmoseuuringute instituudi direktor James Hansen.
Tagasisideefektid ja murdepunktid on teadlaste seas siiski endiselt vaidlusalused teemad. East Anglia ülikooli lektor Tim Lenton juhib selleteemaliste teadusuuringute revisjoni. Ta nendib: “Selles vallas on üpris palju mulli.”
Hirmu kohta, et Siberi igikelts sulab, ütleb ta: “Hulk inimesi väidab, et ilmneb positiivne tagasiside, aga kui tugev see õigupoolest on? Jäetakse mulje, et tugev, kuigi tegelikult on see üpris nõrk.”
Ühendriikide Competitive Enterprise Institute’is töötav Myron Ebell, tuntud kliimasoojenemise skeptik, lisab: “Ma ei usu, et [murdepunktid on] teaduslik mõiste. Tegu on populaarse klisŠeega, mida lokulööjad kasutavad lokulöömiseks. Seda kasutavad Gore’i slaidid, film ja raamat.”
Ta jätkab: “CO2 [temperatuuri tõstev] kiirgusjõu efekt ei ole lineaarne, vaid logaritmiline. Igal lisanduval [CO2] ühikul on väiksem mõju kui eelmisel. Teisisõnu, CO2 koguse iga kahekordistumise tulemusena tugevneb efekt ühepalju.”
Murdepunktide idee on aidanud ergutada poliitilist arvamust. Nagu näib hoogu koguvat kliimamuutus ise, teeb seda ka poliitiline vastus. USA õigusbüroo Latham and Watkins jurist Robert Wyman sõnab, et Gore’i filmil ja hiljutistel sammudel emissioonide piiramiseks osariigi tasemel on suur mõju avalikule arvamusele.
Emissioonide vastu
Sellele lisab ta mõju, mida avaldavad “olulised uued teaduslikud analüüsid” ja “väike, kuid oluline poliitiline lisatoetus Ühendriikide senatis”, ning ka inimeste kõrgest kütusehinnast tingitud kasvav teadlikkus energiavallas. Orkaanil Katrina, mis hävitas möödunud aastal New Orleansi, näib samuti mõju olevat.
Näib, et emissioonide vastu astutakse aina enam samme. Septembri lõpus kinnitas kuberner Arnold Schwarzenegger energiamahukatele tööstussektoritele kohustuslikud emissioonipiirangud, mille kiitsid heaks California seadusandjad. Seitse kirdeosariiki leppisid kokku initsiatiivis saavutada 2009. aastal elektrijaamade emissioonide lagi ning vähendada neid aastaks 2019 kümnendiku võrra. Mõni arvab, et föderaalvalitsus võib olla sunnitud järgnema. Citigroupi analüütik Greg Gordon ütleb: “Poliitiline tahe piirata USA-s CO2 emissioone kogub hoogu. Föderaalseadus tuleb tõenäoliselt mõne lähema aasta jooksul.”
Ka väljaspool USA-d tugevneb surve tänu murele murdepunktide pärast. Novembris kogunevad Keenia pealinnas Nairobis ÜRO kliimamuutuse raamkonventsioonile – Kyoto protokolli emalepingule – allakirjutanud. Neid asuvad ründama valitsusvälised organisatsioonid, kes kutsuvad üles tõsisematele tegudele emissioonide vastu pärast protokolli praeguste tingimuste aegumist aastal 2012.
Üks mitteametlike vestluste teemasid saab kokkusaamisel olema valitsustevahelise kliimamuutuste komisjoni neljas hindamisraport, mis peaks valmima järgmisel aastal. Aruande tööversioon viitab, et murdepunktide ja positiivse tagasiside ideed mängivad selles väikest rolli. Tõenäoliselt prognoosib see aastaks 2100 keskmist üleilmset soojenemist kolme kraadi võrra.
Kuigi mõni hoiatab tagasisideefekti ja murdepunktide peatse saabumise ületähtsustamise eest, nõustub enamik kliimateadlasi, et kliima võib muutuda järsku, mitte tasapisi. Paraku ei võeta seda piisavalt arvesse poliitika kõrgematel astmetel. Lenton, kes peab seda tõsiseks veaks, ütleb, et kliima muutub “väga mittelineaarselt”.
Ta selgitab: “Teisisõnu, joon ei ole sirge. Kuid tavapärane majanduslik lähenemine kasutab sirgeid jooni. Kui poliitikategijad suudaksid mõista seda kontseptuaalset nihet sirgest joonest astmelise tõusuni, võiks see muuta meie mõtlemist asjast.”
Copyright The Financial Times Limited 2006, tõlkis Erik Aru
Kommentaar
Ain Kallis, EMHI peaspetsialist: Mõjudest puudub selge arusaam
Kliima muutub ja jääbki muutuma. Kuidas see protsess meid peaks puudutama? Eesti teadlased on viimase aastakümne jooksul osalenud neljas rahvusvahelises kliimamuutusi uurivas projektis.
Selle aja jooksul on õhutemperatuur Eestis tõusnud 0,7 kuni 1 kraadi võrra, peamiselt 1930-ndail aastail ning viimasel kümnendil. Mudelid ennustavad ka sademetehulga suurenemist, varasemat kevadet, lumevaesemaid talvesid.
Nagu Põhja-Jäämerel, nii kahaneb keskmiselt ka Läänemere jääkatte ulatus. See toob kaasa tormide sagenemise. Ohtu, et peaksime tõusva mere eest Toompeale või Toomemäele kolima, ei ole küll silmaga näha.
Endiselt puudub selge arusaamine kliimat mõjutavaist tegureist. Ilmastik muutub teatavasti nii looduslikel põhjustel kui ka inimtegevuse tagajärjel. Milline too vahekord just on, peaks selgitama lähemad kümnendid. Näiteks üks Eesti teadlaste osalusel tehtud uurimus väidab, et õhu saastamise vähenedes paraneb ka ilmastik: suureneb õhu läbipaistvus, lõpeb atmosfääri “pimenemise tendents”, mille eest hoiatasid Al Gore’i tehtuga sarnased filmid.
Muidugi ei tööta kliimamudelid kaugeltki nii hästi kui sünoptikute omad järgnevate päevade ilma ennustamiseks. Seda tuleb põhjendada just poliitikuile.
* * *
Keskkonnaaktivist süüdistab suurfirmasid
••Tuntud keskkonnaaktivist George Monbiot süüdistab oma värskes raamatus “Heat” maailma suurimat tubakatootjat Philip Morris kliimasoojenemist eitavate organisatsioonide loomises.
•• The Guardianis avaldatud katkendis kirjutab Monbiot, et ka ExxonMobil toetab hulgaliselt erinevaid kliimasoojenemist kahtluse alla seadvaid mittetulundusasutusi nagu konservatiivse maailmavaate eestkõnelejad Competitive Enterprise Institute, Cato Institute ja Heritage Foundation.
•• Naftahiiglaselt saavad aga raha ka asutused, mille Monbioti väitel lõi möödunud kümnendi algupoolel Philip Morris, et tõrjuda süüdistusi keskkonna reostamises tööstusliku tubakasuitsuga.
•• Avalike suhete ettevõtte APCO soovitusel olevat Philip Morris loonud kodanikuühenduse seisusele pretendeerivaid organisatsioone, mis etendavad “rämpsteaduse paljastajaid”.
•• Monbiot kahtlustab, et enamiku konservatiivseid mõtteid propageerivaid asutusi on loonud USA suurkorporatsioonid, ja väidab, et tänu neile on kliimasoojenemise vastane võitlus aastaid edasi lükkunud.
