Lasse Lehis: kuidas firmaautode käibemaksuseadust tehti ja mis sellest sai
Eesti Maksumaksjate Liidu juhatuse liige Lasse Lehis kirjutab liidu ajakirjas MaksuMaksja, kuidas käis tants ümber käibemaksuseaduse muudatuse, millega piiratakse sõiduauto soetamisel sisendkäibemaksu mahaarvamist 50%. Mis pärast seda tegelikult juhtuma hakkab, ei tea Lehise sõnul praegu ilmselt ka jumal taevas.
Kui alguses üritasid EML ja tema liitlased välja tuua muudatuse kahjulikke mõjusid ja eelnõu küsitavusi nii-öelda etteheitvas vormis, siis teises etapis läksime me üle pealetungile ja hakkasime eelnõu koostajaid pommitama küsimustega. Sellel oli laias laastus kaks eesmärki — esiteks saada väärtuslikku õppematerjali puhuks, kui seadusemuudatus ikka vastu võetakse ja meil tuleb hakata maksumaksjaid nõustama ja koolitama (või nagu ütles meie armastatud rahandusminister — sadade kaupa raamatupidajaid õpetama, kuidas riiki petta), teiseks lootsime ka sellele, et küsimustele vastamise käigus hakkavad inimesed ehk pikemalt mõtisklema ja saavad lõpuks ise ka aru, millise s**a nad kokku keeravad.
Mõlemad eesmärgid said (vähemalt osaliselt) täidetud — õppematerjali on piisavalt ja osaliselt sai meie küsimuste tulemusena ka seadust normaalsemaks muudetud, kuigi põhiolemus jäi siiski samaks (st ettevõtlusorganisatsioonidele vastuvõetamatuks).
Mida Euroopa meist arvab?
Samal ajal toimus ka dialoog Euroopa Komisjoniga, kellelt teatavasti tuli taotleda luba erandi rakendamiseks. Kuigi paljud Euroopa riigid piiravad sõiduautodega seotud sisendkäibemaksu mahaarvamist, on selline olemuslikult siiski vastuolus käibemaksudirektiivi üldiste põhimõtetega ja niikaua kui käibemaksudirektiivis ei ole erisätet sõiduautode kohta, peavad liikmesriigid ükshaaval kas erandit taotlema ja vajadusel seda pikendama (või on neile jäetud õigus säilitada enne EL-ga liitumist või käibemaksudirektiivi jõustumist kehtinud piirangud). Seega, teadmine, et mingi x arv riike on sarnast piirangut rakendanud, ei tähenda sugugi, et piirang oleks õige ja õiglane ning esimese küsimise peale lubatakse seda ka Eestil kohe rakendada.
Igatahes meie ametnike optimism sai kerge tagasilöögi — Euroopa Komisjon nõudis korduvalt täiendavaid selgitusi ja põhjendusi, muu hulgas ka selle kohta, milliste teaduslike meetoditega on arvutatud tulemus 50%. Kuid rahandusminister säilitas oma optimismi ja teatas suve hakul Riigikogus enne seadusemuudatuste vastuvõtmist, et tal on Brüsselis „käpp sees“ ja pole mõtet luba ootama jääda, vaid seaduse võib väikese varuga vastu võtta.
Nii tehtigi — käibemaksuseaduse muudatuste jõustumise aeg nihutati edasi detsembriputši 90. aastapäevale. Selleks ajaks ehk ikka on vastikud Brüsseli bürokraadid oma töö valmis saanud. Elame-näeme, igatahes praegu veel pole kusagilt annaalidest ühtegi ametlikku paberit näha. Autohuvilistel maksumaksjatel ei tasu siiski väga suuri lootusi hellitada, sest teadmine, et teistele riikidele on erandi luba antud (või pikendatud) ja aeg-ajalt on ka Euroopa Komisjon ise välja käinud direktiivi muutmise eelnõusid, mis lubaksid piirata sisendkäibemaksu mahaarvamist sõiduautodega seotud kuludelt (viimati 2004. aastal) , viitab siiski pigem sellele, et Eestile see erand antakse. Kuigi väikesed „aga“-d siin jäävad, aga sellest lähemalt allpool.
Muudatused seaduseelnõus
Nüüd aga vaatame, mis sai meie paljukirutud seaduseelnõust ja millisena see siis (eeldatavasti) 1. detsembril kehtima hakkab.
Pärast seda, kui EML saatis Riigikogu rahanduskomisjonile oma kommentaarid, milles me väljendasime mõningaid eriarvamusi Rahandusministeeriumi vastuste kohta, tegi Rahandusministeerium mõne punkti osas eelnõule täiendavad parandused, mis vormistati rahanduskomisjoni muudatusettepanekutena ja hääletati ka eelnõu teksti sisse (seaduse lõpptekst on toodud artikli lõpus).
Seadusesse toodi sisse sõiduauto mõiste
See muudatus oli tegelikult ajendatud Euroopa Komisjoni märkustest ja toob lisaks liiklusseaduses sisalduvale määratlusele (M1 kategooria sõiduk on sõiduauto, millel lisaks juhiistmele ei ole rohkem kui kaheksa istekohta) täiendavalt ka massipiirangu — 3500 kilogrammi. Sellest raskemad sõiduautod või väikebussid kvalifitseeruvad käibemaksuseaduse mõistes muuks sõidukiks, millele sisendkäibemaksu mahaarvamise piirangud ei laiene. Nii et, mehed, ostke omale õigete meeste auto!
Muudeti omatarbe mõistet
Kui üldiselt kaasneb 50% mahaarvamise piiranguga ka see, et omatarvet enam ei maksustata (sest see on juba piirangu kaudu ette ära maksustatud), siis taksode ja õppesõiduautode puhul omatarbe maksustamine säilib. Põhjus on selles, et nende sõidukite puhul lubatakse sisendkäibemaksu maha arvata tingimusel, et autot kasutatakse peamiselt taksoveoks või õppesõiduks. Seega, erinevalt muudest juhtudest on väikeses mahus tööväline kasutus lubatud ja see tuleks ka vastavalt maksustada.
Lisaks toodi sisse säte, mille kohaselt ei teki käivet sellest, kui sõiduautot antakse tasu eest kasutada maksukohustuslase töötajale, teenistujale või juhtimis- või kontrollorgani liikmele, välja arvatud KMS § 30 lg 4 punktides 3 ja 4 nimetatud juhtudel. Sellega soovitakse vältida topeltmaksustamist, sest Rahandusministeeriumi ja MTA esindajate ettekujutuse kohaselt ei ole sõiduki oma töötajale tasu eest kasutada andmine (teisisõnu — tööväliste sõitude kinnimaksmine) „ettevõtluses kasutamine“ ega anna õigust 100% ulatuses sisendkäibemaksu mahaarvamiseks. EML arvates on selline käsitlus vastuolus käibemaksudirektiiviga ning võib kokkuvõttes viia selleni, et eduka kohtuvaidluse läbinud ettevõtjal säilib mahaarvamise õigus, aga ta vabaneb maksukohustusest. Meie pakutud alternatiiv oli, et kui töötaja ei peaks mingil põhjusel hüvitama kogu töövälist kasutust, jääks 50% mahaarvamise piirang kehtima ainult nendele kuludele, mis jäid hüvitamata.
Muudeti KMS § 29 lõike 4 kolmandat lauset ning täpsustati, et mahaarvatav sisendkäibemaks on „kuni 50%“. See oli vastus meie küsimusele, kas näiteks MTÜ või riigiasutus, kes oma tegevusest tulenevalt võib näiteks rakendada sisendkäibemaksu mahaarvamist kõikidelt kaupadelt ja teenustelt 1% ulatuses (sest põhiosa tegevusest ei ole seotud ettevõtlusega), hakkab tulevikus sõiduauto soetamiselt käibemaksu maha arvama 1% asemel 50%. Kõnealune muudatus peaks siis tagama, et ikka 1%. Kuigi kui päris täpne olla, peaks sel juhul 1-st saama hoopis 0,5% ehk siis maha peaks arvatama pool sellest, mis üldkorra järgi oleks lubatud.
See pudru, mis praegu kokku sai keedetud, annab võimaluse järjekordselt seada kahtluse alla Eesti regulatsiooni kooskõla käibemaksudirektiiviga ja oodatava erandi rakendamise tingimustega. Sest tuletame meelde, erandi taotlemise eesmärk olevat maksuarvestuse lihtsustamine. Kuidas saab maksuarvestus minna lihtsamaks, kui sõiduauto ettevõtluses kasutamise osakaalu 1–50% korral peab maksukohustuslane välja arvutama täpse proportsiooni, aga vahemiku 51–99% puhul ta seda teha ei tohi?
Näiteks kui maksumaksja kasutab KMS §-st 32 tulenevat osalist mahaarvamist seoses maksuvaba käibega, toimibki täpselt loogika, mida ma eespool mainisin — osalise mahaarvamise protsent jagatakse kahega. Selguse huvides on ka see kirja pandud nii seaduse teksti (§ 30 lg 4) kui komisjonipoolsesse teise lugemise seletuskirja.
Maksukohustuslane peab käibedeklaratsioonis tegema märkuse oma kasutuses olevate sõiduautode kohta, kusjuures teavitada tuleb nii 50% kui ka 100% ulatuses tehtud mahaarvamisest.
Palju küsitavusi tekitas „kahe aasta reegel“, täpsemalt võimaliku korrigeerimise kord juhul, kui enne kaheaastase perioodi möödumist sõiduki kasutusotstarve muutub. Kui algselt oli sel juhul ette nähtud tagasiulatuv korrigeerimine (mis tähendaks intressikohustust ja tagasiulatuvalt maksuvõlglaseks muutumist), siis paranduse tulemusena tehakse korrigeerimine sellel hetkel, kui asjaolud muutuvad. Kahe aasta reegel ei kehti müügiks soetatud sõiduautodele. Müügiks soetatud sõiduauto müügist loobumisel ja kasutusele võtmisel erandites nimetamata otstarbeks tuleb korrigeerida kogu sisendkäibemaksu. Kui aga taksoveoks kasutatud sõiduauto kasutusotstarve kahe aasta jooksul muutub ja seda sõiduautot ei kasutata enam ühegi erandipunkti tingimusele vastavalt, siis kasutusotstarbe muutumise kuul tuleb mahaarvatud sisendkäibemaksu 50% osas korrigeerida, võttes aluseks 24-kuulise perioodi.
KMS § 30 lg 4 punktist 5 jäeti välja lauseosa „mis peab olema maksukohustuslase poolt tõendatud“. See tähendab, et lähtutakse tõendamise üldistest reeglitest, kus kumbki pool peab oma väiteid tõendama. Sisuliselt see suurt midagi ei muuda, sest Rahandusministeeriumi ettekujutuse kohaselt nagunii ühtegi autot 100% ettevõtluses ei kasutata ja igasugused katsed üritada vastupidist väita tõlgendatakse riigivastase kuriteona.
Nii palju siis muudatustest.
Mis edasi?
Praegu võib öelda, et meeldigu see meile või mitte, on vähemalt mingigi selgus majas, mis meid ees ootab. Kuigi teatud tõlgenduste osas (eriti mis puudutab seda „eranditult ettevõtluses kasutamist“) ilmselt ei kujuta praegu MTA ette, mida, keda ja kuidas ta kontrollima peaks, on siiski põhilised tähised paigas ja ettevõtjatel aeg hakata esimesi valikuid tegema — kas muuta autoparki, valmistuda võitluseks maksuametiga või leppida 10% suuremate kuludega. Rahandusministeerium kahtlemata loodab viimase variandi võidukäiku.
Meie poolt on kindlasti valmisolek abistada ka teiste variantide eelistajaid. Mis tegelikult juhtuma hakkab, ei tea praegu ilmselt ka jumal taevas mitte. Igatahes igav meil ei hakka.
