Lasse Lehis: maksumaksjate „edetabel“ – raiskajate autahvel ja eksportööride häbipost

Rahandusministeerium avalikustas 10. veebruaril seaduseelnõu, mille kohaselt hakatakse tulevikus üks kord kvartalis avaldama kõikide maksumaksjate makstud maksude kogusummat.

Maksude avalikustamine sellisel kujul nagu see on plaanitud eelnõus, ei täida seatud eesmärki, vaid pigem annab väärinfot ja kahjustab ettevõtjate huve.

Esiteks tuletaks meelde, et suur osa äriühingute maksuinfost on kogu aeg olnud avalik, sest äriregistrile esitatud aastaaruannetest on kasumiaruande eraldi ridadel näha palgakulud, sotsiaalmaks ja dividendide tulumaks. Maksude lisast näeb ka muude maksude saldosid aasta lõpus. Samuti näidatakse aruandes ära keskmine töötajate arv ja juhtkonna tasud. Kuna alates 2009. aastast tuleb majandusaasta aruandeid esitada elektrooniliselt, ei tohiks olla eriti keeruline neid andmeid töödelda ja neist mis iganes edetabeleid koostada.

Eelnõu kohaselt hakatakse avaldama isiku poolt makstud maksude kogusummat, maksuliike eristamata. Selline statistika annab maksulaekumistest äraspidise pildi, sest ühte patta pannakse täiesti erinevad maksud – oma kasumilt makstavad maksud, töötajate palkadelt makstavad maksud ja kaudsed maksud nagu näiteks aktsiisid ja käibemaks, mida ettevõtja tegelikult kogub oma klientidelt kokku selleks, et maksuametile edasi maksta. Arvesse lähevad ka tagastusnõuded, mis tähendab, et edetabeli alumine ots ei lõpe mitte nulliga, vaid suurte miinustega.

Selleks, et taolisest edetabelist midagi asjalikku välja lugeda, tuleb tunda kõikide maksude toimimise põhimõtteid. Kes neid põhimõtteid ei tunne, võib teha avaldatud infost väga valesid järeldusi ja see võib mingil hetkel muutuda ohtlikuks kogu Eesti ettevõtluskeskkonnale.

Eelnõu kohaselt puudutaks maksuinfo avaldamine mitte ainult juriidilisi isikuid, vaid ka riigi ja kohaliku omavalitsuse asutusi. See tähendab, et edetabelitesse lülitatakse ka riigiametnike palkadelt kinni peetud tulumaks ja makstud sotsiaalmaks, mis kokkuvõttes viib meid teadmiseni, et kõige suurem maksumaksja Eesti Vabariigis on Eesti Vabariik ise. Palju õnne! Mida kõrgem maksukoormus ja mida rohkem ümberjagamist, seda edukamad „maksumaksjad“ me omale edetabelisse saame.

Need ettevõtjad, kes ekspordivad oma toodangut ja kelle õlul on tegelikult kogu Eesti rahvusliku rikkuse loomine, langevad „autahvlilt“ välja, sest kuna ekspordile kehtib 0% käibemaksumäär, deklareerivad eksportöörid käibemaksutagastusi. Tõsistel tootjatel, kellel on suur materjalikulu, ületab tagastatav käibemaks töötajate palkadelt makstud maksusid ja selline ettevõte läheks maksude edetabelisse suure miinusega ning saaks ilmselt negatiivse tähelepanu osaliseks ja peaks igas kvartalis hakkama „asjatundjatele“ selgitama käibemaksu olemust.

Maksude „edetabelist“ tekiks muidki veidraid hälbeid, mille iseloomustamiseks toon paar lihtsat näidet. Renditud ruumides tegutsev kauplus on halvem maksumaksja kui oma ruumides tegutsev, sest ta ei maksa maamaksu, vaid renti (millest küll omanik maksab maamaksu, aga see ei lähe arvesse). Ettevõtte, kellel on oma palgatud koristajad ja valvurid, on parem maksumaksja kui teine sarnane ettevõtte, kes ostab turvateenuse ja koristusteenuse sisse. Mida me sellise teadmisega peale hakkame? Keelame ära tööjõu rendi ja isikuteenuste osutamise, las inimesed tööavad parem korraga kümne tööandja juures osalise tööajaga?

Kõige edukamad maksumaksjad oleksid uue süsteemi järgi kütuse, tubaka ja alkoholi maaletoojad, sest nemad maksavad nendelt toodetelt aktsiisi ja kogu hinnalt ka käibemaksu. Selleks, et saada edetabelis esikoht, tuleb müüa oma toodet siseturule, toode peab olema aktsiisiga maksustatud, toodangu tooraine tuleb kas ise ammutada või importida, ettevõte peab olema monopoolses seisundis ning ettevõttes peab olema võimalikult palju töötajaid. Kas arvasite ära, kellest jutt käib?

Edaspidi oleksid kõik eksportöörid häbis ja nende allhankijad au sees, sest allhankijad maksavad riigile ära selle sama käibemaksu, mille eksportijad tagasi küsivad. Eriti „kahjulikud“ hakkavad olema need ettevõtjad, kelle töötajad maksavad makse välismaal (nt ehitajad Soomes) ja Eestis tehakse ainult kulusid (nt raamatupidamisteenus või bürookulud), millelt küsitakse käibemaksu tagasi.

Kuna tulemusi hakatakse avaldama kvartali kaupa, siis saavad oma „vitsad“ ka kõik hooajaliselt tegutsevad ettevõtjad nagu põllumehed või hotellipidajad, kes peavad lisaks eluvõõrale maksuametnikule hakkama tulevikus ka ajakirjanikele seletama, miks jaanuaris vili ei kasva ja turistid rannas ei päevita.

Mis oleks selle kõige tulemus? Maksumaksjate edetabeli tipus hakkavad laiutama suured kaubandusketid ja teenusemüüjad, kes sisuliselt osutavad maksuametile inkassoteenust – koguvad tarbijatelt käibemaksu kokku ja kannavad maksuametile üle. Need ettevõtjad, kes toodavad välisturgudele ja kes tegelikult toovad Eestisse sisse kogu selle raha, mida „edukad“ maksumaksjad siin karusellina keerutama ja pööritama hakkavad, naelutatakse häbiposti kui kõige suuremad maksupetturid ja teiste arvel elavad parasiidid. Maksumaksjad aetakse omavahel tülli, ajakirjandus koostab mittemidagiütlevaid edetabeleid, ametnikud ajavad rinna punni, aga Eesti majandusele ei tõuse siit sentigi lisatulu.

Kui lisada siia juurde teine kavandatav seadusemuudatus, mille kohaselt pikendatakse enammakstud maksude tagastamise üldine tähtaeg 30 päevalt 60 päevani, siis mina ei oska sellest järeldada muud kui et valitsus on otsustanud Eesti ekspordi välja suretada. Eksportijate jaoks on kiire käibemaksutagastus väga oluline ja isegi teadmine, et maksuamet võib suvalisel hetkel viidata uuele seadusele ja venitada ilma mingi põhjuseta maksutagastusega praegusest poole kauem, võib ettevõtte tegevusele väga halvasti mõjuda. Asjapulgad võivad küll lubada, et suurem osa saab käibemaksu 3 päevaga tagasi, aga kui jõuab kätte päev, kus Euroopa parima rahandusega riigil on ootamatult raha otsas ja tuleb valida – kas võtta pangast kõrge intressiga laenu või oma ettevõtjalt intressita laenu, siis ma ei ole sugugi kindel, et otsustajatel on julgust valida esimene variant.

Kokkuvõttes võib tõdeda, et kui esmapilgul võib kavandatav seadusemuudatus tunduda lihtsalt mõttetu asendustegevus, siis pärast asja süvenemist ja kõikide ohtude hindamist julgeksin ma väita, et see eelnõu praegusel kujul on Eesti majandusele otseselt kahjulik ja lausa ohtlik.