Uus kord puudutab tasulisi teenuseid, mida osutatakse läbi interneti nagu näiteks mobiilirakenduste, arvutimängude, muusika ja filmide allalaadimine ning veebi administreerimine ja tarkvara müük. Ettevõttel tuleb oma teenust müües kindlaks teha, millises riigis teenuse saaja parasjagu asub ja sõltuvalt sellest maksustatakse müük eraisikule just selle riigi käibemaksumäära alusel. See tähendab ettevõtete jaoks märgatavat administratiivse koormuse suurenemist, muudatusi raamatupidamises ja käibemaksudeklaratsioonide esitamises.

„Selge on see, et isegi suure teenusepakkuja jaoks on ikka üsna tülikas ja riskantne mitmes riigis käibemaksu maksta,“ nentis Lehis.

Nimelt peaksid äriühingud registreeruma käibemaksukohustuslaseks igas liikmesriigis, kus nende kliendid asuvad või hakkama maksuametile niinimetatud ühe-akna-põhimõtte erikorra alusel esitama eraldi deklaratsiooni. Ka see variant, kus maksuamet nn MOSS-deklaratsiooni alusel tasutud käibemaksu ise teiste riikide maksuhaldurile edasi kannab, võib Lehise hinnangul ettevõtjatele üsna tülikas olla.

„Ma kardan, et paljud teenusepakkujad võivad Eesti klientide teenindamise lihtsalt lõpetada või sundida kliente oma asukohamaal "libaidentiteeti" tekitama,“ märkis Lehis.

Maksuekspert viitas sellele, et juba praegu hoiavad paljud kataloogimüüjad ja e-teenuste pakkujad Eesti turust selle väiksuse tõttu eemale, kuigi põhjused ei pruugi olla otseselt maksudes, vaid ka tarbijakaitse või autoriõiguse alastes nõuetes, mille täitmine läheb liialt kalliks.

ASi Eesti Ajalehed tegevjuht Art Lukas ütles, et muudatuse eesmärk on ilmselt küll olnud ohjeldada rahvusvahelisi suurkauplejaid, aga selle käigus on suudetud ka kohalikule turule suunatud firmadele uus bürokraatiakohustus panna.

Lukas tõi näite, et Eesti Päevalehe digileht on ainult eestikeelne, suunatud Eesti turule, valdav enamus tellijaid kasutab maksmiseks Eesti pangakontot. Seega EPL-i äritegevuse põhiosa uus seadus ei puuduta. Kui aga näiteks mõni Iirimaal või Brüsselis elav eestlane soovib siinsete uudistega kursis olla ja EPL-i digitellimuse sõlmida, tuleks välja arendada uus süsteem, mis suudab iga riigi jaoks rakendada erinevat käibemaksumäära. Seda isegi siis, kui välisriigis asub vaid üks tellija.

„Summad, mis kogu selle "raketiehitamise" tulemusena mõne teise riigi käibemaksukontole jõuaks, oleks meie näites naeruväärsed - räägime suurusjärgust 40 senti kuus! Alternatiiv on lihtsalt loobuda tellimuste müügist väljapoole Eestit elavatele inimestele, kuigi tundub äärmiselt tobe teha ajalehte ja siis mitte lubada seda tellida,“ rääkis Lukas.

„Kuidas me selle täpselt lahendame, ei ole täna veel lõpuni selge, aga finantsosakonnas on igatahes peavalu küllaga,“ tunnistas ta.

Ernst & Young Baltic AS-i maksuosakonna vanemkonsultant Sander Adamson viitas sellele, et seadusesse on sisse kirjutatud ka üks „tagauks“ – kui on olemas kolm kattuvat tõendit, näiteks kliendi elukoht, telefon ja pangakonto, mis viitavad kõik ühele riigile, annab see õiguse väljastada arve just selle riigi käibemaksumääraga. Üheks kindlaks argumendiks on ka kliendi senised maksed ning senine ostuajalugu. See eeldab, et inimesel on juba varem ettevõtte kliendibaasis registreeritud kasutaja, teiseks võimaluseks on võtta kasutusele küsimustik, mille inimene peab teenuse tellimisel ära täitma. E-teenuste kasutajad peaksid seega vaimu valmis panema selleks, et neilt hakatakse teenuse tellimisel erinevaid andmeid küsima. „Mida rohkem kattuvaid tõendeid ette näidata on, seda parem,“ lisas Adamson.

Adamsoni sõnul saab maksuamet kindlasti tööd juurde, sest vaidluste korral peab MTA välja selgitama, kas inimene ikka oli teenuse ostmise ajal just selles riigis või oli ta hoopis kuskil mujal. MTA avalike suhete juht Rainer Laurits ütles, et ametil pole veel ettekujutust, kui palju see tööd juurde tekitab. Ettevõtteid hakatakse aga kontrollima tavapärase riskianalüüsi alusel.

Kõik sai alguse Luksemburgist

Seaduse muudatuse põhjusi otsides tuleb vaadata Luksemburgi poole, märksõnaks maksude optimeerimine. Teatavasti on seal EL-i kõige väiksem käibemaksumäär – 15 protsenti. Mis juhtus, oli see, et paljud alustavad ja juba toimetavad IT-äriühingud hakkasid sinna kolima, kuna praegu kehtiva seaduse järgi maksustatakse e-teenuse müüki füüsilisele isikule selle riigi maksumääraga, kus äriühing asub.

Tulemuseks oli see, et teised riigid kaotasid maksutulu, seda areneva turu olukorras, kus aina rohkem teenuseid pakutakse läbi interneti. Riikide eelarvetes tekkis käibemaksuauk, mispeale viidi oma suur mure Euroopa Komisjoni ette – Luksemburg saab teiste riikide maksutulu endale!
Nii sündis eurodirektiiv, mis keerab füüsilisele isikule osutatud e-teenuse käibemaksustamise pea peale.