17.09.2008, 00:00
„Laste Maailm” on läinud
Maja, aadressil Pärnu maantee 6, oli mõnda aega remondis. Pigem küll selle esifassaad. Ootused olid suured, aga lootus, et maja päris algse välimuse saab, üsna väike. Õnneks eksisin.
Enne sõda Urla majana tuntud Eugen Habermanni projekteeritud hoone tekitas tollal palju poleemikat. Ajalehtedes käisid arutelud, kas vanalinna varjamine ning linnamüüri lammutamine „nii suure” elumaja tarbeks on ikka paslik. Teisalt kiideti „lahtise sahtliga kummutit” taevani, sest see tõi ka Tallinnasse ometi linnalikku tunnet. Mitmest osast koosnevas passaažiga hoonekompleksis asusid juba tollal kallima klassi üürikorterid, lisaks poed ning kontorikorrus.
Nõukogude ajal, natsionaliseerimise aegu, ehitati korterid väiksemaks ning sinna paigutati elama ustavaid parteilasi ning räpakaid ja hoolimatuid töölisi piiri tagant. Üleüldine ükskõiksus lasi fassaadi ning koridorid ja liftid käest ära. Maja sai tuntuks aga tollase üleliidulise kettkaupluse „Laste Maailm” (Detski Mir) asupaigana.
Üheksakümnendate alul muserdas hoonet suur tulekahju. Kuna koridorid olid lahti, pääses majja luusima igaüks (ka loo autor). Ning nõnda juhtuski, et ühel päikeselisel suvepäeval mängisid poisikesed pööningul tule ja värviga ning kogu hoone lahvatas leekidesse. Hävis kolm ülemist korrust ning veel kaua aega vaatasin hommikul kooli jalutades läbi maja ülemiste akende taevast. Muide, süütajad saadi kätte. 1996. toimus veel üks väiksem tulekahju, kuid see ei avaldanud funkmaja fassaadile erilist mõju
Elu läks edasi, korterid tehti korda, kuid maja oli väliselt üsna õnnetu. Kauplused tulid ja läksid, koridoride uksed suleti ning trepikojad remonditi. Ka linnavalitsus (teadagi, milline) sai mõnele korterile küüned taha ning jagas neid omadele.
Kõikjal sai alguse hoogne restaureerimine ning ehitamine, kuid Urla maja seisi ikka vaikides, kuni käesoleva aasta kevadni. Tellingud löödi püsti ning tolmutõke pandi ette. Ootasin tulemust ärevuse ja põnevusega. Kartusteks oli põhjust, kuna pelgasin, et nõukanostalgia saab võitu ja tobe poesilt jäetakse alles, sest üha enam on tunda kõige nõukogudepärase (mõnede eranditega) taastulekut. Seda ka linnakujunduses - meenub poleemika „Au Tööle” sildi ümber Tartu maanteel või kohvik „Moskva” taastamine.
