Majandusleht kirjutab, et Läti maksuameti andmed sotsiaalmaksu tasujate kohta oli paljudele ebameeldiv üllatus. Kriisile eelnenud aja töötajate hulk on jätkuvalt kättesaamatu. Vähe sellest, üha sagedamini kõlab kahtlusi, et võimatu pole mitte ainult kriisieelsele hõivatuse taseme saavutamine vaid isegi sellele lähenemine.

„Numbrid näitavad hõivatute vähenemist koos kõigi sellest tulenevate mõjudega,“ lausus Läti tööandjate keskliidu sotsiaal- ning tööturu küsimuste ekspert Peteris Leiškalns. Ta märkis, et töötajate arvu vähenemist peab vaatama kontekstis sellega, kes sellel perioodil jõudsid reaalsesesse tööikka ( 20-23-aastat) ning pidid seega tööjõuressursse täiendama; lisaks penisonireformiga, mille kohaselt pensionile jäämise iga järk-järguliselt pikeneb. Hinnanguliselt nihkus umbes 30 000 inimese pensionile jäämine kaugemale.

Ajavahemikul 2006.- 2018. pidid tööjõuturule sisenema eelmise sajandi 80-ndatel ja 90-ndatel ehk sündimuse buumiajal ilmavagust näinud. Toona sündis igal aastal 40 000- 42 000 last, samas kui pensionile pidi siirduma 25 000- 26 000 inimest. Seega oleks pidanud toimuma mitte hõivatute arvu vähenemine vaid suurenemine, keskmiselt umbes 10 000 inimese võrra aastas ehk 10 aastaga kokku 100 000 inimese võrra.

Seetõttu tuleks Leiškalnsi sõnul kadunud 142 000-le inimesele lisada veel 100 000, kes ei tulnud tööturule. See tähendab, et kokku on Läti kümne aastaga kaotanud üle 240 000 töötaja.