Öö, mil Franz Beckenbaueri elu kokku variseb, algab lõbusa peoga. Laupäeval, 13. juulil 2002 lõpeb Bad Griesbachis Franz-Beckenbauer-Stiftungi iga-aastane golfiturniir. Beckenbauer viskab nalja, mitu tuhat eurot seekord tänu tema sõprade halvale golfimänguoskusele kogunes. Siis tuleb telefonikõne.

Robert Schwan on surnud. Tema mäned?er. Tema lähim usaldusalune. Tema isakuju. Beckenbauer tahab kohe Schwani surmakohta. Mõni minut hiljem kihutavad kaks rasket limusiini Kitzbüheli suunas. Esimest juhib Beckenbauer ise, teist tema finantsnõustaja Wilfried Krebs. Kitzbühelis kukub Beckenbauer kokku. Veel sel ööl vannub Krebs talle igavest truudust ja lubab tema äri edasi juhtida, kuidagi. Aga siiski: esimest korda on Beckenbauer üksi. See on korraga lõpp ja algus.

Kolmedel maailmameistrivõistlustel (1974, 1990, 2006) on Franz Beckenbauer tiitli võitnud: mängijana, treenerina, turniiri organisaatorina oma kodumaal. Iga kord oli ta meeskonna liige ja iga kord ületas ta teisi. See ei saa olla juhus. Pea ükski teine sportlane ei ole peale võistluskarjääri lõppu suutnud sedavõrd vaevata ärimeheks ja funktsionääriks siirduda.

Karisma ja ülbus

Beckenbauer on vaid pooleldi sakslane. Tema jalgpallimäng, kerge ja elegantne, mõjus pigem brasiillaslikuna. Sakslaslik on aga tema kohusetunne. Ja tema üleolevus.

Mõndagi seob teda teiste juhtidega. Anne ja tahe. Karisma ja võime kaasvõitlejaid leida. Ka õnn. Sellest hoolimata on ta erinev: ta ei juhi suuri institutsioone, ta korraldab maailma oma eesmärkide järgi ümber. Tal on inimesed, kes lasevad tal särada ja lõikavad sellest kasu. Ka nüüd ? kaastöötajad, usaldusalused. Nad annavad nõu. Nad sõlmivad tema eest lepingud. Nad tagavad, et ta saab elada nii, nagu ta tahab. Ja nad kõik jätavad rambivalguse temale. Oleks vale kirjeldada seda nähtamatut organisatsiooni moodsa, avatud võrgustikuna. Pigem on see eluaegse liikmestaatusega klubi, mille keskmes seisab leebe ristiisa, kes hoolikalt liikmeid valib ega karda midagi rohkem kui ebameeldivaid konflikte.

Selle positsiooni saavutamiseks vajalikku ta hällist kaasa ei saanud. Beckenbauer pidi õppima ja ta tegi seda kiiresti. Müncheni Rosenheimer Strassel asuvas hotellis Penta vaatab Bernd Michael sel hommikul pidevalt kella. Ta seisab närvilisena fuajees, vaid paari meetri kaugusel ootab saalitäis ajakirjanikke Keisrit, kes peaks uut MM-i raamatut esitlema. Kuid Keiser ei tule.

On 8. juuli 1974, veidi kaheksa läbi ja Michael küsib endalt ei tea mitmendat korda, miks ta esitluse just finaalijärgsele hommikule rihtis. Eelmisel päeval tuli Saksamaa maailmameistriks. Veel õhtul küsis Michael Schwani käest, kas peaks auto järele saatma. Sakslased pidutsesid juba ja võis arvata, et pidu kestab öö läbi. Ei, ei, vastas Schwan. Franz ja tema saabuvad täpselt.

Veerand üheksa saabub auto. Muljutud olemisega Beckenbauer väljub, vähemalt ülikonnas, lipsuga. Schwan peab teda toetama. Poodiumil vastab Beckenbauer kannatlikult küsimustele, vaid mõnikord peab Schwan tema eest lause lõpetama. Keiser kannatab, Keiser kõigub, kuid Keiser ei kuku. Nüüd, 32 aastat hiljem ütleb reklaamiagentuuri Grey kunagine juht Bernd Michael, et märkas just sel hetkel, kui palju lihtsast jalgpalluritalendist enamat Beckenbaueris peitub: ?Schwan oli temasse täiesti uskumatu distsipliini süstinud.?

Franz Beckenbauer. München-Giesing ülempostisekretäri poeg. Beckenbauerid elavad kaheksakesi kahetoalises korteris. Rahvakooli õpilane. Kindlustuse müügimehe haridusega, kes vastutab kindlustusfirmas Allianzis kõigi kuue ja seitsmega lõppevate poliiside eest. Oma kodumaa kõigi aegade parim jalgpallur. Viieaastasena liitub tänavajalgpalli meeskonnaga. Juba siis on temalt, teistest palju väiksemalt, pea võimatu palli ära võtta. Ükskõik, millega mängitakse ? tennisepalli, räbalakera, täispuhutud seapõiega ? Beckenbauer on nobe, triblab püstipäi. Ja lööb väravaid. FC Bayerni C-noortemeeskonnas mängib ta kesktormajana ja lööb esimesel hooajal üle saja värava. Kuid Beckenbauer ei ole ka mölakas. Talle, kellelt ükski pall eest ära ei karga, on vastik, kui kaasmängijad valesöödu annavad. Jooksmise asemel jääb ta siis seisma, vehib kätega, kirub kohtunikku ja pealtvaatajaid. 17-aastasena ärritab ta oma treenerit Rudi Weißi nii väga, et too viskab ta A-noortemeeskonnast välja. Tema karjääri ähvardab lõpp enne, kui see alatagi sai. Lisaks eraelu: tema tollane sõbratar Ingrid sünnitab poja. Ta ei ole mingi paipoiss.

Mis päästab Beckenbaueri? Võib-olla see, et ta endale tugevaid isafiguure otsib ? ja need teda. Näiteks tollane noortekoondise treener Dettmar Cramer. Ta kutsub mässaja jalgpalliliidu kõhklustest hoolimata 1964. aastal koondisesse ja nii suurele platsile tagasi. Beckenbauer tänab teda kahe väravaga. Ja kutsub Crameri 1966. aastal oma esimesse pulma tunnistajaks.

Või Starnbergi vorstiärimees Rudolf Houdek, FC Bayerni ja rahvuskoondise metseen. Jalgpallihull. ?Hakkasin Franzi kohe armastama,? ütleb 92-aastane mees nüüd. Noor jalgpallur näitab talle mängu kogu ilu ja edukas ärimees avab Beckenbauerile uksed seltskonda, kuhu tollel muidu vaevalt sissepääsu olnuks.

Või Robert Schwan. Mees, kes saab 1964 FC Bayerni mängukomitee esimehe auametisse, jagab jalgpallist vähe. Tollal 42-aastane mees on tõusik, kindlustusesindaja, kunagine Müncheni turu juurviljamüüja. Schwan ei kuulu kõrgklassi, kuid oskab äri teha. Neil aastatel hakkab sporti raha jõudma. Veel pole mänedzŠere, mängijanõustajaid, sponsoreid. Ametlikult teenib jalgpallur kuus vaid 1200 marka brutona, kuid kõik klubid maksavad lisaks taskuraha ja preemiaid. Schwan lepib Bayernile kokku lisasõpruskohtumisi, mille eest võtab tasu kilekotis, millest maksab ka mängijatele.

Rahakotiga kasvavad ka mängijate nõudmised: kiire auto, suur maja. Paljud aga kaotavad kõik, sest ei oska värske rikkusega ümber käia. Beckenbaueril on Schwan. Pärast 1966. aasta MM-i saab Schwanist tema isiklik mäned?er. Leping kujuneb eluaegseks ja ajakirjandus kutsub Schwani hüüdnimega ?Mister 20%? ? nii suur olla tema osa Beckenbaueri tulust. Tegelikult olevat ta ühe usaldusaluse sõnul koguni kuni pool saanud. Schwan olevat ?Beckenbaueri huvidesse märksa tõsisemalt suhtunud, kui too ise,? räägib see tuttav. Juba esimene suur reklaamileping ? kodus elutoas vändatud Knorri telereklaam ? toob Bechenbauerile viiekohalise honorari.

Ainulaadne suhe

Nii sünnib Saksa spordis ainulaadne suhe. Platsil näitab Beckenbauer varakult, et ei tunne otsustavatel hetkedel hirmu, seegi on juhiomadus. Tema esimeses koondisemängus ? septembris 1965, Saksamaa peab Rootsit võitma, et MM finaalturniirile jõuda ? kuulub 20-aastane parimate mängijate sekka. Esimesel finaalturniirimängul 1966. aastal Šveitsi vastu lööb ta kaks väravat. Platsi kõrval korraldab Schwan kõike: rahaasju, kokkusaamisi, eraelu. Kui Beckenbaueri teine poeg Michael ajukelmepõletikku haigestub, ei helista lapseohtu isa oma vanematele. Ta kutsub Schwani appi.

See on vastastikkune sõltuvus. Schwan juhib jalgpallurit isa kombel läbi elu, Beckenbauer rahuldab Schwani edujanu. Hiljem kolivad nad ühe katuse alla.

Hea nõunik ei sea end kunagi kliendist kõrgemaks. Hea nõustaja peab leppima, et viib eikellegi tippu, ja et see eikeegi varjutab ta kunagi. Lepinguläbirääkimistel ütleb ta alati: ?Seda peab Franz otsustama.? Või: ?Franz, võime me välja minna ja veidi nõu pidada?? Pärast ruumi naasmist ütleb ta: ?Franz tahab, et...? Schwan hoiab end varjus, ilmub harva jalgpalli-välistele üritustele, kuid tahab alati teada, kes mida millal Beckenbauerile sosistas.

Nii asetas ta juba tollal nurgakivi edasisele äriedule. ?Schwan vihkas kindlaid struktuure, temale tuli neist vaid kulu,? ütleb üks usaldusisik. Seepärast asus ta mitteformaalset võrgustikku looma. Need sidemed püsivad tänaseni: tingimusteta usaldusel.

Iga hea juhi kombel muudab Beckenbauer ümbritsevat keskkonda rohkem kui see teda. Mänguplatsil leiutab ta positsiooni, mis seni Saksa jalgpallis puudus: libero. Nii mõjutab ta mängu, dirigeerib ründajaid, tema söödud algatavad rünnaku ning kui ta ette sööstab ja Gerd Mülleriga seina söödab, lööb ta ka väravaid. ?Ta leiutas libero positsiooni ka enesekaitseks,? ütleb koondisekaaslane Günter Netzer nüüd. ?Kui meie Wolfgang Overathiga keskväljal vaid kossi saime, ujus ta taustalt välja ja säras.?

Loomulikult on ka süngemaid külgi. Näiteks vägivaldsus: kui mäng halvasti sujub, hakkab Keiser toorutsema. Tema õnn, et kaamerad tollal veel iga platsinurka ei kata. Või ülbus: Saksa karikafinaalis 1969, Bayern-Schalke 0:4, vilistavad Schalke fännid Beckenbaueri välja. Pärast saadud söötu jääb ta vastasfännide tribüüni ette ja asub palliga ?ongleerima. 40 sekundit. Ükski vastane ei sekku. Pealtvaatajad jäävad tummaks. Siis söödab Beckenbauer edasi.

Kaaslased räägivad aga alati staari põhiomadusest: loomulikkusest. ?Franz on autentne,? ütleb Fedor Radmann, kellega ta MM-i Saksamaale tõi. Kui Siemensi või DaimlerChrysleri noored juhid hakkavad väikese kuningana käituma niipea, kui Lufthansa Senator-kaardi kätte saavad, jääb Keiser iseendaks. Ta saabub üllatuslikult Rudolf Houdeki 90. sünnipäevale ? 800 külalisega pidu itaalia kuurordis Riccione. Pidutsemise asemel peab ta autogramme kirjutama. Ta kirjutab pühenduse pühenduse järel, ja kui Houdeki pere kaks tundi hiljem teda rahvamassist vabastada püüab, kirjutab Beckenbauer edasi, kuna fännid tahavad endiselt tema allkirja.

Naasmine

Stuttgarti Neckarstadioni katakombides lamab üksik mees massaazŠilaual ja kardab. 15. novembril 1980 toimub seal Hamburger SV võõrasmäng, just algas teine poolaeg, kuid HSV mängib kümnekesi. Üheteistkümnes mees, kes platsile tulla ei julge, on Beckenbauer. Ta kannab numbrit 12, pidanuks juba ammu mängu jooksma, kuid kõhkleb. Kas oli õige naasta pärast kolme aastat New Yorgis? Kuidas pealtvaatajad ta vastu võtavad? Ta on 35-aastane, parimad ajad selja taga, kuid HSV sponsor BP andis tema toomiseks palju raha, staadionil ootavad tema uue klubi juhid, president Wolfgang Klein ja treener Günter Netzer. Kas ta ei öelnud neile, et tahab veel proovida? Beckenbauer tõuseb ja lahkub riietusruumist.

Tema Saksamaale naasmisele ei järgne uut hiilgeaega, teda vaevavad vigastused, keha ei ole enam sama. 1982 päädib Beckenbaueri esimene karjäär. Spordiajakirjanik Hans Blickensdörfer on kirjutanud, et jalgpallurile sarnaneb mängijakarjääri lõpp surmaga. Schwan hoolitseb, et Beckenbauer ellu jääks. Naasmisel Saksamaale sünnib reklaamikuju, kellena teda praeguseni tuntakse. Ennekõike mõistab Schwan, et tippu jäämiseks on vaja saada oma selja taha arvamusliidrid: strateegilistel põhjustel saab Beckenbauerist suvel 1982 ajalehe Bild kolumnist.

Juba kuuekümnendatel asutasid Schwan ja Beckenbauer SŠveitsis firma, millega nad jalgpalluri nime turustasid. Aastast 1982 hoolitseb Beckenbaueri rahaasjade eest Wilfried Krebs. Makse maksab ta nüüd Austrias. Beckenbaueri vara hinnatakse 40-50 miljonile eurole, aastatulu neljale-viiele miljonile. Ta reklaamib hoiuraamatuid (Postbank) ja mobiiltelefone (O2), elektrit (Yello) ja õlut (Erdinger).

Kui Robert Schwan oli Beckenbauerile isa eest, on Wilfried Krebs vend. Nende vahel ei ole sõlmitud kirjalikku lepingut, on ainult käepigistus. Pärast Schwani surma pidi Krebs vana ärimudelit muutma, et see ka tulevikus toimiks. Kadunu naine Maria Rienzner-Schwan saab firma juhiks. Nüüdsest kannab tema allkirja iga Beckenbaueri reklaamileping. Krebs, kes firmas ei tööta, juhib selle majandusnõustajana kõiki läbirääkimisi sponsorite ja reklaamiagentuuridega. Ta telefoneerib Beckenbaueriga ?vähemalt kolm-neli korda nädalas?.

Ometi on Beckenbauer pärast Schwani surma raskustes. Ta juhib nüüd MM-i korralduskomiteed, kuid tal ei ole enam kedagi, kes ta eraelu organiseeriks. Või kohtumisi kokku lepiks. Kes temaga tollal kohtuda tahab, näeb, kuidas Beckenbauer võtab taskust A4-lehe, kalendri, milletaolised ilmuvad aastavahetusel kohalike ajalehtede vahel, kuus kuud kummalgi küljel. Sellisele märgib Keiser kokkusaamised.

Sel hetkel peab Beckenbauer iseseisvuma. Sel hetkel näitab tema võrgustik kogu oma väärtust. Nagu tema inimesed võisid talle loota ? era- või äriasjus, mida tema puhul on niikuinii raske lahutada ? võib tema nüüd neile loota. Ta palkab oma erasekretäriks Adidase kunagise esindaja Herbert Höfli poja Markuse, keda ta tolle lapsepõlvest saadik tunneb.

Hamburg, 21. aprill 2006. Franz Beckenbauer on saabunud hotelli Hyatt baari. Ta on parimas vormis. Kergelt päevitunud, valged juuksed, raamita prillid, vähe kortse, väike kõht ? ta näib lõõgastunud, kuigi lendab ringi rohkem kui kunagi varem, kuigi ei ole pea kolm aastat sporti peaaegu teinud, kuigi tema suurimat projekti 2006. aasta MM-i jälitavad skandaalikesed.

Räägib leebe ristiisa, kelle vastased on temaga rahu sõlminud, sest tema vastu ei saa kuidagi. Kellele tema vihahoogudest hoolimata ükski kaaslane viha ei pea, sest ?ma ju näen alati hiljem, kui eksisin. Siis ma vabandan.?

Räägib heatahtlik, kes 4,50 eurose taksoarve kümnele eurole ümardab. Kellele pärast tema treeneripõlve Olympique Marseille juures 1990-ndate alguses klubi juht Bernard Tapie raha võlgu jäi, mida Beckenbaueril tollal vaja oli. Tema kaaslased soovitasid Tapie kohtusse anda. Kuid Beckenbauer ei tahtnud. Talle sobis, et sai suurema osa hiljem niigi kätte.

Ootamatud kaks sammu

Räägib kõhkleja. ?Ma ei või ju otsustada, kui olen veel ebakindel. Seepärast ütlengi, et vaatame seda veel.? Räägib mees, kellelt varem alati küsiti, kes aga ise kunagi küsima ei pidanud ? kuni temast MM-i esikandidaat sai. Esimest korda oli temal inimestelt midagi vaja, mitte vastupidi. ?Nendel reisidel ei kohtu ainult sümpaatsete kujudega. Olen vahel öelnud: ?Tead, ma ei taha enam ? ei kannata enam seda silmakirjalikkust.? Teised on seepeale arvanud, et see oleks vale lahendus. Murdsime läbi.?

Herbert Henzler, kes elab Kitzbühelis, ei ole lihtsalt Beckenbaueri lähedane sõber ja nõustaja. McKinsey Deutschlandi pikaajalise juhina oskab ta väheseid ehtsaid liidreid hinnata. Beckenbaueril on võime end õigete inimestega ümbritseda. Endale suuri eesmärke seada ja seejärel ?kindlameelselt ja pikaajaliselt? nende poole püüelda.

Õnne ei saa õppida, on Beckenbauer kunagi öelnud, ?kuid peab õppima sellega ümber käima.? Kõlab banaalselt. Kuid selle taga peitub enamat.

22. juuni 1971. Oslo staadionil seab Günter Netzer palli vabalöögiks. 35. minut, Saksamaa juhib Norra vastu 2:0. Netzer on surve all, ta võitleb oma koha eest koondises ja vajab seda väravat. Vastaste müür seisab vales kohas. Netzer põlvitab murule, et eemaldada rahulikult mõned rohulibled, mis tema jala ja palli vastu sattuda võiks. Sel ajal teeb Beckenbauer kaks sammu ? ja lööb palli vasakusse ülanurka.

Pärast mängu on Netzer marus. Kuid Beckenbauer ütleb vaid: ?Teadsin ette, et ta magab selle maha.?

Copyright Die Zeit, tõlkis Erik Aru

Kolleeg: politsei konfiskeeris Maradona Rolexid

?? Enamik jalgpallureid ei suuda Beckenbaueri kombel ka pärast mängusaabaste varna riputamist tipus püsida. Möödunud nädalal konfiskeeris Itaalia politsei 30 miljoni euroni küündiva maksuvõla katteks kaks riiki külastanud Diego Maradona Rolexi kella. Võlg tekkis, kui skandaalne eksvutiäss aastatel 1984-1990 Napoli eest mängis. Tema väitel pidanuks makse tasuma klubi. Kellade väärtust hinnatakse 10 000 eurole, kuid politsei loodab tänu Maradona kuulsusele nende eest oksjonil rohkem teenida.