Majandusminister Meelis Atonen kasutas kapo kinnitust argumendina, miks Küprose varifirmaga Sõru-Triigi liinileping allkirjastada.

Miks teid häirib, et riik uurib nende firmade tausta, kellega suuremahulisi lepinguid sõlmib?

Mind härib see, kui antud tegevusi kasutatakse ära poliitilistel motiividel. Nii võib iga inimese kohta mingi paberi tellida ja siis neid anonüümselt levitada, kontekstist välja rebida. Atonen on öelnud, et kapo tuvastas minu kui Tiandra omaniku. Kuidas on see võimalik, kui ma ei ole Tiandra omanik.

Minister Atonen on veendunud, et te ikkagi olete TSL-i taga.

Mina tahan, et tõde saaks päevalgele toodud. Riigikogus on selline komisjon nagu julgeolekuasutuste järelevalve komisjon. Esitan sinna avalduse, et näha paberit, mis tõestab, et mina olen Tiandra omanik. Minister rääkis kolm kuud, et ta teab, kes on selle firma omanik, kuid ta ei saa riigisaladusele viidates seda öelda. Nüüd ei maksa riigisaladus enam midagi.

Miks nüüd on ikkagi tarvis ministriga arveid klaarida? Teiega väidetavalt mitteseotud TSL-iga on riigil ju soodne leping allkirjastatud ja kõik tunduvad rahul olevat.

Kas Eesti riik on tõesti uhke oma ministri üle, kes 15 päeva enne Euroopa Liitu astumist kirjutas seitsmeks aastaks lepingu alla varatu välisfirmaga, ilma elementaarsete garantiideta? Ma millegipärast ei usu seda. Kui keegi minu tegevjuhtidest oleks kirjutanud analoogsele lepingule alla, siis ta saaks viis minutit asjade kokkupakkimiseks. Minister on muidugi rahul, tema ei vastuta ju millegi eest. Tal on poliitiline vastutus. Atonen võib hüpata jalalt jalale ning rääkida – Leedo tegi, Leedo tegi . Fakt on aga see, et minuga seotud ettevõtetel pole Tiandraga täna ühtegi kehtivat seost, ei garantiisid, ei omandisuhet. Oleme planeerinud rentida Tiandrale ühe laeva, kuid kui asi läheb ikka ähvarduste tasemele, siis äkki on meil mõistlik ka sellest loobuda.

Kas SLK juba mitte ei ole TSL-ile laeva rentinud?

Ma ei ole SLK igapäevase tööga otseselt seotud. Võimalik, et mingi kokkulepe on juba olemas. Meie plaan on igal juhul Tiandraga koostööd teha, sest meil on kümme laeva, millele otsime aktiivselt turgu. Kui aga minister edasi ähvardab, siis me võime nendest lepingutest loobuda. Sellel on oma hind, kuid parem juba õudne lõpp kui lõputu õudus.

Kui SLK peab Tiandraga läbirääkimisi, ehk teate siis teiegi, kes Küprose firma omanikud on?

Lepinguid ei sõlmita omanike vahel, see pole primaarne küsimus. Meid huvitab Tiandra puhul nende maksevõime, mis pärast ministriga lepingu allkirjastamist on garanteeritud. Käisime konkursi ajal peaaegu kõik osalejad läbi ja uurisime võimalikke koostööpunkte, Tiandra ei olnud ainus võimalik partner. SLK ei teinud küll pakkumist, kuid tööd tegi firma kõvasti. Ka juriidilise analüüsi tegime, mis ministeeriumil jäi tegemata.

Nii et te ei tea, kes riigilt 28 miljoni kroonise lepingu saanud firma taga on?

Ma arvan end teadvat Tiandra omanikke. Samas on nende esindaja viidanud võimalikele muudatustele omanikeringis, viimaste arengutega pole ma kursis.

Mis sundis SLK-d Sõru-Triigi konkursist eemale jääma?

Laevafirmasid ehmatasid ebaproportsionaalsed trahvid ja tasakaalust ära lepingutingimused. Kui ikka force major’iks peeti ainult sõda ning isegi streigid, jää ja tuul seda polnud, siis see räägib konkursi korraldajate tahtest ja tasemest. Konkursil osales kolm firmat, mis kõik olid asutatud kuu enne pakkumise esitamist.

Minister räägib siin strateegilisest infrastruktuurist ja samas koostab tingimused, mille alusel tulevad konkureerima ainult riiulifirmad. Kõrvale ei jäänud mitte ainult SLK, kõrvale jäid ka Tallink, Silja Line, Eckerö Line ja paljud teised, kellel tegelikult konkursi vastu huvi oli.

Atoneni tingimuste järgi oleks pidanud SLK maksma möödunud talvel 40 miljonit krooni trahvi. Valitsus andis 100 miljonit transiidisektori jäälõhkumiseks, kuid oma inimeste liikumisele mandri ja saarte vahel näidati keskmist näppu. Meie siis kündsime oma laevadega poolemeetrises jääs, üks laev sõitis 25 tundi Hiiumaalt mandrile. Selle sõidu eest oleks pidanud SLK maksma sadu tuhandeid trahvi. Laevafirma ei saa võtta seitsme aasta peale vastutust, et peab võib-olla 100 miljonit trahvi maksma, aga kui ministril on hea tuju, siis pääseme kümne miljoniga.