Leivatöösturid valmistuvad üksteist alla neelama
Tartus asuvale Pere Leivale kuulub ligikaudu viiendik Eesti leivaturust. Mis tööstusi nimelt jahitakse, jätab Kilk ärisaladusele viidates ütlemata. “Läbirääkimisi ei peeta ajalehes,” lisab ta.
Agressiivseid laienemisplaane tunnistab Põlvas tegutsev Lõuna Pagarid. “Eelistaksime võtta kedagi enda lähedalt,” lausub ettevõtte juht Uno Kaldmäe.
Samal ajal ei eita Kaldmäe, et tema ettevõte ise kuulub suurte leivatööstuste huviorbiiti. “Seni oleme suutnud ise püsti seista ja oma paariprotsendist turuosa hoida,” lausub Kaldmäe.
Üksnes Leibur vaatab toimuvat justkui pilvepiirilt. Eestis uute ettevõtete endaga liitmine ei kuulu turuliidri strateegiasse. Soomlaste omanduses tegutsevale Leiburile kuulub ligi pool Eesti turust, mistõttu suuremaks kasvamine võib tuua kasu asemel isegi kahju.
“Konkurents on kõva, kuid meie näeme suurte ja väikeste leivatööstuse koostegutsemises kasu kogu turule,” lausub Leiburi juht Ants Promann. “Meiesuurusel ettevõttel on turuvõitluses teisi võimalusi kui konkurentide allaneelamine.”
Leivaostjale näib, et supermarketite lettidel käib pöörane möll. Igal poeskäigul jääb mulje, et jälle on sinna paisatud mõni uus leib. Tegelikult käib sagin üksnes leivaosakonna nurgas, sest suured leivatööstused jagavad lausa muutumatu suurusega peamist müügipinda. “Inimesed ostavad peamiselt Tallinna peenleiba, Rukkipala ja Kirde saia ning Kodusaia,” räägib Prisma Peremarketi ostujuht Tiia Karu. “Pidevalt vahetub vaid kümnendik sortimendist.”
Väikesed leivatööstused võitlevad supermarketite riiulitel omavahel nagu gladiaatorid. Kui nad suudavad marketite ostujuhti oma toote läbilöögivõimes veenda, võetakse nad neljaks kuuks letile. Kui selle aja jooksul tõstab kliendi käsi uustulnuka leivakasti piisava innuga tühjaks, jääb kaup letile järgmiseks kvartaliks. Kuid vaid mõni üksik suudab lausa seletamatutel asjaoludel ostjate armastuse võita. “Tallinlased armastavad Saaremaad, mistõttu saare nimetamine pakendil tagab hea müügi,” tõdeb Karu.
Leivaostja pole enamasti mingi põlevate silmadega maiasmokk, vaid väljakujunenud maitsega endassetõmbunud tegelane. Leivariiulilt uuritakse hinda tähelepanelikumalt kui ühegi teise kauba puhul. Isegi pakendi vahetamine võib leivatoote müügiarvud surmavalt nõrgaks keerata. Niimoodi juhtus näiteks Pere Leivaga, kes tõi Cibuse tehase toodangu ühise märgi alla. Selle tagajärjel pudenesid Cibuse fännid teiste toodete peale laiali, kuigi uue nime all müüdav leib oli ikka sama.
Väikesed leivameistrid peavad võitlust suurtega nagu Taavet Koljatiga. Nende edulootus on siiski vapra lingumehe omast palju väiksem. Turu olukord pakub väikestele sõdalastele väikest valikut: kas lasta sütel ahjus kustuda, saada alla neelatud või valida mõni hiiglaste poolt üles leidmata nurgake.
Leivasõjas ellu jäämiseks valis veel mõni aasta tagasi isuäratavaid pätse vorminud Balti Sepik turvalise nisˇi. Nüüd küpsetavad nad küüslauguleivakesi ja küpsiseid. Ettevõttest on saanud arvestatavaim kohalik küpsisemeister, kes suudab importsuupistetega edukalt rinda pista.
“Suurte tehaste peenleiva ja Kirde saia vastu ei ole võimalik võidelda,” ütleb Balti Sepiku müügijuht Raivo Vilbaste. “Väikseid pagaritöökodasid läheb kinni kogu aeg, kuid neid ei pane keegi tähele. Tapa leivatehase ostis Hallik, Narva leivatehas läks pankrotti.”
Näib, justkui laseksid suured tööstused väikeste seljas liugu. Suured põrutavad hiigelkogustes masstoodangut teha ja veavad seda autodega üle terve riigi laiali. Väikesed pingutavad, mis jaksavad, tekitavad turul suminat, pakuvad uusi tooteid. Kui nad suudavad välja tuua mõne uue eduka toote, teevad konkurendid selle kohe järele.
Konkurentide edukaid tooteid kopeeritakse lausa rutiinselt. Suured teevad omavahel sedasama. Kui Leibur tõi kaks aastat tagasi turule esimese eduka koorikleiva Rukkipala, siis kohe ujutasid konkurendid letid koorikleibadega üle.
Samal ajal kui väike vend teeb oma pätsikese letil hoidmiseks palehigis tööd, saavutab suur tehas ühe reklaamklipiga tulemuse nagu imeväel. Kes poleks näinud üht viimase aja kedratumat reklaami: kirju särgiga plika jookseb Tallinna lennujaama tolliväravast välja — ja otse leivapoodi soomlaste Fazeri musta leiba näsima.
