Levila reportaaž: kuidas koroona majanduse seiskas

 (23)
Tallink Stari esimenekaubasõit Eestist Saksamaale
Foto: Henri-Kristian Kirsip

Tühjad laevad, külalistest tühjenenud hotellid ning klientideta jäänud väikefirmad näitavad koroonakriisi mõju ulatust ettevõtjatele, kirjutab Eero Epner Levila reportaažis.

30. augusti hommik 1976. aastal oli päikesepaisteline. Umbes veerand kaheksa paiku sulges Eve Koppel enda järel aiavärava, jalutas mõnisada meetrit bussipeatusesse ning astus siis bussi number 28. Veerand tundi hiljem buss peatus, ta jalutas Mustamäe viiekorruseliste paneelelamute vahel, jõudis vabariikliku pesumaja ette, avas ukse ning astus sisse.

Järgmised 44 aastat on Eve Koppel pesnud pesu. Impeeriumid on tõusnud ning langenud, sõjad on puhkenud ja raugenud, Elvis suri ja Sven Mikser sündis, ent Eve Koppel on kõik need aastad püüdnud määrdunud froteerätikust saada välja väikest vastikut plekki. Pesumaja omanikuna on ta kalkuleerinud ja investeerinud, juhtinud ja värvanud, aga igal suvel, kui hiigelsuurte masinate vahele kallatakse tohututes kogustespuuvilla ja polüestri segust voodilinu, tekikotte ja padjapüüre, mille nurka on pressitud väikesed värvilised lained või veest väljavaatav hüljes, ronib ka Eve Koppel masinate peale ning peseb koos oma töötajatega - oma perekonnaga, nagu ta ütleb - pesu.

Eve Koppelile meeldivad laevad. Vahel on ta käinud ise sadamas tuttuute aluste esimest saabumist vaatamas. Ta mäletab siiamaani, kuidas horisondi tagant hakkas paistma Romantika ning kuidas sadamas lõid kõlama võimsad laevaviled, mis tervitasid uut tulijat, mis oli täis sadu kajuteid ja tuhandeid padjapüüre. Eve Koppel vaatab mulle otsa ja tema silmadesse tungivad pisarad. See on ilus mälestus.

Kui me seisame Eve Koppeliga tema pesumajas, on seal haudvaikus. Ühtki töötajat pole näha. Ükski masin ei liigu. Kord nädalas pannakse nad küll tööle, ent kui varem pesti 40 tonni pesu päevas, siis nüüd viis tonni nädalas. "Nii kurb see elu meil ongi," ütleb Eve Koppel mulle peaaegu kuuldamatult. 95 protsenti tema pesumaja tööst on seotud nende laevadega. "Armasta oma tööd, siis töö armastab ka sind," ütleb Eve Koppel. Siis vaatab ta mulle otsa. "Aga praegu töö mind ei armasta." Tema silmadesse tungivad taas pisarad. Esimest korda pärast 1976. aasta augustikuud tunneb Eve Koppel, et tema töö on teda maha jätnud.

"Meil oli väga kiiresti selge, et sel suvel me poolt miljonit asiaati siin ei näe," ütleb Paavo Nõgene oma vaikses nurgapealses kabinetis, mille suurtest akendest paistab kauguses kitsas mereriba, kus harva midagi sõidab. Tema kõrval riiulis tukub suur raugete silmadega tehisvigri. 21. sajandi suurim kriis on jõudnud nende kõigini.

Loe pikemalt Levilast.