"Kuid kindlasti ei tohiks läbi EFSF-i garantiid andes väheneda Eesti elanike heaolu, seetõttu on oluline paika panna pikaajaline strateegia ja riskistsenaarium, mis sätestaks, kuidas potentsiaalseid väljamaksed finantseerida ning milline garantiisumma on meie jaoks lagi," sõnas Vakla.

Pankur Indrek Neivelt kirjutas oma blogis, et Eesti garantii stabiilsusfondi on vägagi reaalselt võrdne rahaga. Arvestades riikide seise tundub see mõttekäik pädevat. Milline on tõenäosus, et Eesti peab riigieelarve kolmandikule vastava summa abipaketti leidma?

Kuigi Eesti garantiifondi esialgne otsene kulu ehk sissemakse on väike, siis EFSF-iga liitudes annab riik garantii 2,5 miljardi euro väärtuses ja seda eeldusel, et päästefond ei paisu suuremaks kui 440 miljardit eurot. Praeguses olukorras, kus euroala nn perifeeriariikidel on rahaturgudelt mõistliku intressiga laenude võtmine ära lõigatud, kus Kreeka on liikumas võlgade restruktureerimise poole ning kergekäeliselt ei anta laenu soovitud intressiga ka Hispaaniale ja Itaaliale, tuleks antavad garantiid käsitleda kindlasti võimaliku reaalse väljaminekuna. Seda sel põhjusel, et EFSF ei pea mitte ainult perifeeria riikidele antud laenusummasid järgnevatel aastatel taas kordama, vaid raha tuleb ilmselt kasutada ka pankade rekapitaliseerimiseks. Isegi kui kogu stabiilsusfondi raha ei tuleks kasutada on selle suurendamine vajalik, et olulisel lahjendada hirmu eurotsooni kokkukukkumise ees.

Mida see tähendaks - laenu võtmist? Riigisektori ja investeeringute kadumist, pensionite langemist 50%?

Juhul kui antud garantii läheks käiku, siis Eesti saaks osaliselt kasutada kogutud reserve, kuid seda vaid osalisel, sest reservide maht on piiratud. Teine variant on laenu võtta rahaturgudelt, kuid tõenäoliselt on turud garantii käikuminemise hetkeks juba nii närvilised, et raha hind on ka Eesti jaoks oluliselt kerkinud.

Usun, et Eesti peaks osalema solidaarselt stabiilsusfondis, kuna kunagi ei tea millal sarnast abi on meil vaja. Kuid kindlasti ei tohiks läbi EFSF-i garantiid andes väheneda Eesti elanike heaolu, seetõttu on oluline paika panna pikaajaline strateegia ja riskistsenaarium, mis sätestaks kuidas potentsiaalseid väljamaksed finantseerida ning milline garantiisumma on meie jaoks lagi. Mõelda tuleks erinevatele stsenaariumitele ja võimalikele lahenduskäikudele, sest juba mõne aasta pärast tuleb Eestil hakata sissemakseid tegema ja kohustusi võtma ka Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) raames.

Miks tullakse alles nüüd, aasta hiljem välja plaaniga Kreeka laenudest pooled kaotada?

Kreeka võlakoorma vähendamine tähendaks riigi maksevõimetuks muutmist, mis lisaks otsesele võlausaldajate, näiteks Euroopa pankade, poolt kantavale kahjule tähendaks investorite umbusalduse suurenemist ka teiste probleemsete riikide maksevõime suhtes. Tekib hirm, et kui kustutama ei tuldud naabermaja, siis tuld võib võtta lõpuks kogu tänav. See tähendaks ka Itaalia ja Hispaania pöördumist EFSF-i vihmavarju alla. Sel põhjusel püütakse Kreeka laenude struktureerimist võimalikult kaua edasi lükata, et seeläbi anda teistele riikidele aega eelarvet kärpida ja majandust reformida ning pankadele võimalus oma bilanssi tugevdada. Kuid ilmselt aasta tagasi oldi Kreeka suhtes ka liiga sinisilmsed ning oodati palju kiiremat tegutsemist.

Jutte on olnud ka sellest, et Kreeka veab lihtsalt Euroopa tugevamate nahk, samas ise palju ei panusta, riigivara ei müü, kulu ei kärbi, lisab vaid makse. Kas Kreekat on üldse vaja aidata?

Kreekat tuleb aidata, kui laenude saamisega muudetakse riik taas konkurentsivõimeliseks. Hea näide on siinkohal Läti, kes Euroopa Komisjoni ja IMF-i toel aidati kulude kärpimise ja reformide survel taas jalgele. Kreekat on Eesti poolt vaadatuna eelkõige vaja aidata, et vältida pärast võimalikku maksevõimetust kogu Euroopa majanduses tekkivat usalduskriisi, mille esimesteks kannatajateks oleks juba praegu pingelises olukorras olev pangandussektor ning teatavasti kui majanduse vereringes on tõrked, siis on ohus kogu organism. Selline usalduskriis viiks langusesse kogu Euroopa majanduse sh. ka Eesti oma, mille kasvuteele viimine oleks keerulisem kui mõni aasta tagasi.

Mis seisu eurotsoonis ja Euroopa majanduses näed sa tänase tegevuse valguses aasta pärast?

Usun, et uus majanduslangus on tõenäoline. Euroopa tarbijate kindlustunne ja ettevõtete majandususalduse näidud viitavad vaikselt juba majanduse paigal sammumisele. Samas usalduse langust on tekitanud eelkõige segane majandus-poliitiline olukord, mis reaalmajandust tugevalt puudutanud ei ole. Ilmselt ootab Euroopa majandust ees mitu aastat vältav külgsuunas liikumine või tagasihoidlik kasv, mil riigid vähendavad kulutusi, laenukasv on madal, majapidamised ja ettevõtted püüavad pigem säästa ning võetud laene tagasi maksta.