Liginullenergiahoone nõue kohaldub alates 2020. aastast antavatele ehituslubadele, puudutades hooneid, mille ehitus algab pärast 2020. aastat. Eesmärk on vähendada 30 aasta perspektiivis hoonete küttekulusid viiendiku võrra, nii et uued hooned saaksid hakkama 100 kWh energiaga arvestuslikult ruutmeetrilt (võrdluseks: praegu rajatakse hooneid, mille energiatarve on 160-200 kWh/m2).

Ehitussektori praktikud aga riigi optimismi ei jaga ning näevad uuel nõudel palju negatiivseid kõrvalmõjusid.

Arhitekt Mihkel Tüür leiab, et ehkki TTÜ uuringutest on projekteerijatele palju abi, on A-energiaklassi kehtestamisel siiski mitmeid küsitavusi ja miinuseid, eeskätt see, et nõue kehtestati enne, kui mõne reaalse A-energiaklassi hoone tegelikke kulusid monitooritud oleks.

"Isegi see liginullenergiaministeerium ei ole ühte talve veel üle elanud – kõigil on ainult teoreetilised teadmised sellest," ütleb Tüür ja võrdleb käimasolevat protsessi keemikuga, kes tuletab ainete reaktsioone üksnes paberil, ilma neid reaalselt järele proovimata.

Tüüri sõnul lähevad uue standardi järgi ehitatavad hooned nii palju ehituslikult kallimaks, et neid ei jõua enam keegi osta. Ka küttekuludelt säästmise kasutegur on tema hinnangul küsitav: vastavalt TTÜ uuringule läheb A-klassi standardile vastava hoone ehitus võrreldes C-klassi majaga kallimaks sama palju, kui hoitaks küttekuludelt ligi 30 aastaga kokku. Teisisõnu: A-klassi hoone kõrgem alginvesteering võrreldes C-klassi hoone rajamisega tasub end küttekulude kokkuhoiu arvelt ära alles 30 aastat pärast selle ehitamist.