Liibüa juhtide investeeringute hulgas on jalgpalliklubi Juventus
Maailma rikkamate inimeste nimistu koostamine on üsna raske ülesanne. Veel raskemaks läheb asi siis, kui püüda pidada arvet mõne autokraatliku riigipea varandusliku seisu üle. 1980-ndate lõpul, kui Forbesi igal aastal koostatava maailma rikkamate edetabeli eesotsas troonis Brunei sultan Hassanal Bolkiah, protesteeris too, et tema varanatukese kokkulööjad ajavad segamini tema enda ja tema valitsetava naftariigi rahakotid. Absoluutsete monarhide puhul, nagu Brunei sultan või Saudi Araabia kuningas Abdullah, võib muidugi õigustatult küsida, et mis vahet seal siis lõppude lõpuks ongi.
Hoopis keeruliseks läheb asi aga siis, kui tegu on oma rahva tagant varastava valitsejaga, kes loomulikult tahaks, et keegi teada ei saaks, kui palju moona ta oma isiklikku salve kokku on ahnitsenud. Kõik säärase varanduse hinnangud on loomulikult veel tublisti ligikaudsemad kui näiteks Bill Gatesi või Warren Buffetti rikkuse kokkurehkendamise püüded. Nii ei maksagi imestada, et hinnangud erinevad kordades.
Näiteks Ekvatoriaal-Guinead kolm aastakümmet valitsenud Teodoro Obiangi jõukuseks arvas Forbes 436 miljonit eurot, samal ajal tellis tema poeg Teodorin Obiang hiljuti projekti jahtlaevale, mis läheks maksma 276 miljonit eurot – aluse tellimisest ta siiski loobus. Riigi pressibüroo kinnitusel maksnuks põllumajandusministri ametit pidav presidendivõsu laeva eest eraäris teenitud rahast. Lõuna-Aafrikas kohtus oma varanduse päritolu õigustama pidanud, kinnitas noorem Obiang, et tema kodumaal võivad ametiisikud olla lepingulises partnerluses välisettevõtetega ja korjata neilt vahendustasu.
Liibüa hirmuvalitseja poeg Saif al-Islam Gaddafi see-eest väidab, et tema perel ei ole nodi pea ollagi. Võib-olla ta eriti ei valetagi. Londonis viibides kümne miljoni naelases majas elutsenud Saif Gaddafi nimelt lihtsalt kasutab riigi naftaekspordist kogunenud 80 kuni saja miljardi dollarilise mahuga Liibüa investeerimisameti (mida araabia keeles hüütakse „kõigi fondide emaks”) raha, nagu see oleks ta enda oma. „Mõnikord võid öelda „ei” mõnele Saifi tehingule, aga sa ei saa öelda „ei” kogu aeg,” kirjeldas BBC-le fondi rahapaigutuspoliitikat üks sellega kursis olev Liibüa investeerimispankur.
Ja raha loopis Saif Gaddafi laiali heldelt. Suurbritannias ilmselt eelistaks praegu nii mõnigi tema prominentne semu, et ei oleks teda kunagi kohanudki. Möödunud nädalal esitas tagasiastumispalve London School of Economicsi direktor Sir Howard Davies, kes oli Liibüat nõustanud ja võtnud vastu Saif Gaddafi 300 000-naelase annetuse kõrgkooli teadustöö hüvanguks. Samas koolis kaitses Liibüa revolutsiooni juhi (ametlikumat tiitlit Muammar Gaddafil ei olegi) poeg oma tõenäoliselt olulisel määral plagieeritud doktoritöö teemal „Tsiviilühiskonna roll üleilmsete võimuinstitutsioonide demokratiseerimisel: „pehmest jõust” kollektiivse otsustamisprotsessini?” Liibüa investeerimisameti portfelli kuuluvad osalused Torino jalgpalliklubis Juventus, Itaalia naftafirmas Eni ning meediafirmas Pearson, millele kuulub majandusleht Financial Times ja osa nädalalehest The Economist. Praeguseks on hulk riike Liibüa investeerimisameti vara külmutanud.
Gaddafi perega on veel suhteliselt lihtne – selle käsutatava raha kokku lugemist lihtsustab asjaolu, et suur ports sellest paikneb ühes konkreetses üksuses. Mitmesse korvi paigutatud vara puhul läheb asi keerulisemaks ja arvud ligikaudsemaks. Egiptuse võimult pühitud presidendi Hosni Mubaraki nutsu kokkuarvutajad on saanud tulemuseks 40–70 miljardit dollarit. Tundub ehk kummaline väide, et üsnagi vaese Egiptuse eksliidri kokkuahmitud salavarandus olla kordades suurem kui samas regioonis asuva maailma suurima naftariigi Saudi Araabia ainuvalitseja rikkus, mida tol vähimatki põhjust varjata ei ole. Siin ilmselt tulebki taas mängu see, mida täpselt mammona hulka arvestatakse.
Võimulolevate autokraatide säästupõrsa sisu üle spekuleerimine on päris keeruline ka sellepärast, et ega terve mõistusega inimene oskagi alati päris täpselt aimata, mida nad ise enda omandi hulka loevad. Olevat ju näiteks Tuneesia kukutatud presidendi kaasa Leïla Ben Ali nõudnud enne plehku panemist riigi keskpanga kullavarudest matti.
Ladina-Ameerika viimase aja diktaatoritest näib olevat kõige edukamalt maist vara korjanud Kuuba kauaaegne president Fidel Castro, kelle rikkust on Forbes eri aastail hinnanud 550–900 miljonile dollarile. Indoneesia ekspresident Suharto olevat kõrvale pannud 15 kuni 35 miljardit dollarit.
Demokraatlikult valitud riigipead – kui just mõni erand, nagu Itaalia peaminister Silvio Berlusconi, Tšiili president Sebastián Piñera ja Liibanoni peaminister Saad Hariri välja arvata – näivad monarhide ja diktaatorite kõrval puhta vaesed. Neist majanduslikumalt edukamate vara dollarites kokkulugemiseks piisab seitsme- või kaheksakohalistest arvudest. USA presidendi Barack Obama rikkuseks hinnatakse umbes kümmekond miljonit dollarit, mis on valdavalt kogunenud tema mälestusraamatute müügi tulust. Jõukama rahva hulka kuulub oma 37 miljoni dollariga ka Uus-Meremaa peaminister John Key.
Euroopa valitsusjuhtide seas paistab rahakoti paksusega välja veel näiteks Briti peaminister David Cameron – tema ja ta abikaasa Samantha valdavalt päritud (mõlema sugupuu ulatub kunagiste Briti monarhide vallastütardeni, David Cameroni esivanemaks on William IV, tema kaasal aga Charles II) varandus ulatub Daily Maili andmeil 30 miljoni naelani.
Iseäranis laiade kääridega erinevate hinnangute vahel torkab silma aga Venemaa peaminister Vladimir Putin, kes mõne aasta eest teatas vastusena ajakirjanduses ilmunud väidetele oma 40 miljardi dollarini ulatavast varjatud rikkusest, et ta ise peab oma varanduslikuks seisuks hoopis 150 000 dollarit.
