Eile ametist lahkunud Eesti Panga president Lipstok räägib oma ametiajast Eesti Panga presidendina.

Kas tavaline eestlane peab hakkama sügiseks põdralihakonserve ja tatart koguma, et raskele talvele vastu panna?

Eestis pole üldse mõtet mingeid hirme üles kerida. Survestamine on mõeldud Euroopa lõunapoolses ääres asuvatele tegelastele, kes peaksid nüüd midagi otsustama hakkama.

New York Timesi kolumnist Paul Krugman juhtis tähelepanu, et oleme teinud asju valesti. Kas meie seni võetud arstirohud sobivad edaspidigi?

Krugman ei öelnud, et me oleme teinud asju valesti. Ta andis hinnangu meile antud hinnangule. Kui peale selle nobelisti kuulata ka teisi olulisi tegelasi, siis on meie tee ainult tunnustust leidnud. Kuid edaspidised sammud on nüüd küll meie sisepoliitilise arutelu teemaks.

Kas Eesti Panka ootavad ees samasugused protsessid nagu päästeametit, kus vajatakse üha vähem töötajaid?

Eesti Pangale on funktsioone juurde tulnud, sest euroala pangana peame täitma kõiki neid funktsioone, mida Prantsusmaa või Saksamaa keskpank. Kui võrrelda meie 240 töötajaga panka teistega, siis oleme suhteliselt üks väiksemaid, ehkki tulemit nõutakse samasugust nagu suurtelt. Olen oma ametiaja jooksul liitnud osakondasid, kuid sellest ei tule kokkuhoidu.

Millised on teie enda tulevikuplaanid?

On selline tava, et minu ametikoha inimesele kehtib aumeeste kokkuleppena määratud keeld töötada järgmise 12 kuu jooksul finantsalal. Akadeemilise töö puhuks pole luba vaja küsida, kuid reaalmajanduse sfääris küll. Suvel kavatsen puhata.

Teie ametiaega on mahtunud ootamatult palju sündmusi, ehkki pärast krooni kasutusele võtmist oleks võinud oodata nn ajaloo lõppu. Buum, kriis, euroga ühinemine, euroala kriis. Mida nendest sündmustest suutsite ametisse astudes ennustada?

Buumi tulekule aitas kaasa Eesti Euroopa Liiduga liitumine, sest ühekorraga me muutusime selliseks kihvtiks kohaks, kuhu tasus tulla ja investeerida. Populaarsus tõi kaasa majanduse ülekuumenemise ja buumi tekkimise oht oli tänu laenamise kasvule ette näha. Üritasime nende sündmuste ohjeldamisega hakkama saada.

Miks ohjad osutusid lõdvaks, kui ohud olid selgelt näha?

Meie suurte pankade filiaalid olid Lätis ja Leedus ja meiepoolsete piirangute korral oleksid laenuvõtjad läinud naaberriikidesse. Kujutage ette, et näiteks Eesti Ühispanga Valga kontoris oleks olnud kõrgem intress kui Läti Valka kontoris – siis teie käitumine laenu võtmisel oleks olnud üpris etteaimatav.

Pankade käitumine oli buumi ajal ikka täiesti pöörane. Swedbank helistas mulle kuu aja jooksul iga nädal kaks korda nii kaua, kuni ma võtsin vastu teise krediitkaardi, mida ma tegelikult ei vajanud. Kas sellist laenuraha pähemäärimist poleks saanud ohjeldada?

Me viibutasime laenamise teemal hoogsalt näppu ja kutsusime igal pressikonverentsil laenuvõtjaid ettevaatlikkusele. Loomulikult me ei öelnud, et ärge võtke laenu, sest iga mees peab ise otsustama, kas tal on teist krediitkaarti vaja.

Tänu ekspordi kasvule oleks võinud toimuda ka majanduse normaalne kohanemine toimuda, ehkki palgad ja tootlikkus ei kasvanud päris kooskõlas. Kuid siis tuli laksuga Lehman Brothersi krahh, mis lõi kogu maailmal jalad alt ära.

Valitsus andis enne kriisi vaid optimistlikke sõnumeid. Vahepeal tundus, et Eesti Panga roll on olnud seda optimismi toetada või vähemalt mitte õõnestada.

Olen kindlasti vastu väitele, et me vaid toetasime valitsust ja kandsime kulutamise lõkkesse hagu juurde. Meie sõnum rääkis eelarvekulude kontrolli alla võtmisest ja tootlikkuse tõstmisest. Aga see ökonomisti jutt kõlas suhteliselt kuivalt ja igavalt.

Kui suur jama 2007. aastal juba juhtus ja eelarve päris viltu läks, siis me hoiatasime ikka päris tugevalt. Õnneks oli valitsus kohe valmis asuma liigseid kulutusi maha tõmbama. Nad mõistsid, et kärped on pärast pidusöömaaega vajalikud, ja tegid seda kohe laksuga.

Milliseid teie ettepanekuid valitsus kuulda ei võtnud?

Eesti Pank ei saanud võtta eelarvet ette ja hakata sealt ridasid maha tõmbama. Meie rääkisime, et kulude kasvu tuleb ohjata ja võrrelda tulude kasvuga.

Mida meil oleks olnud võimalik tagantjärele tarkusena teistmoodi teha?

Eesti atraktiivsus ja sellega kaasnenud välisinvesteeringud tõid meile ka väga palju kasu. Siia tuli ettevõtteid, toodi filiaale, loodi töökohti. Selle nimel käib avatud maailmas kõva võitlus. Täna võib arutada, kas Eesti võib seda kurssi edasi hoides õnneliku lõpuni jõuda, kuid stardi jaoks oli see möödapääsmatult vajalik.

Alates 2007. aastast on majanduskeskkond hakanud Eesti jaoks selgelt halvenema. George Soros andis Euroopa juhtidele poliitika muutmiseks aega kolm kuud, USA ekspresident Bill Clinton üks kuni kaks kuud. Mis nüüd saab?

Ma pole seda meelt, et eurol või euroalal oleks midagi häda. Hädas on need, kes on euroala reegleid on rikkunud. Kui sa hakkad mis tahes mängus reegleid rikkuma, siis saad hoiatuskaarte ja võid välja kukkuda.

Clintoni sõnum Euroopale jäänud ajalimiidist on suunatud suurtele riikidele, nagu näiteks Hispaania, kes on praegu finantsturgude surve all. Meie partnerid on õnneks siin vahetus läheduses: Soome ja Rootsi. Need pole riigid, kes asuksid löögi all.

Euroopa Liidus sees olles tundub, et finantskriisiga tegeletakse iga päev ja pingeliselt: tulemüürid, fondid, ettekirjutused. Nüüd ütleb üks olulisemaid strateegilisi partnereid, et kui te lõpuks midagi tegema ei hakka, siis sügiseks on kõik läbi. Kas ameeriklased soovivad euro devalveerimist või Euroopas föderaalriigi tekkimist?

Ma arvan, et ameeriklased saavad sellest aru, et ühe-kahe kuuga Euroopas föderaalriiki ei moodustata. Kindlasti tahetakse saavutada, et Kreeka ja teised programmialused riigid täidaksid oma lubadusi. Ees seisavad Kreeka valimised. Kui üks tegelane, kes eelmistel valimistel võitis, aga ei saanud piisavalt hääli koalitsiooniks, teatab nüüd seal, et neid see abipakett ei huvita ja nad ei kavatse võetud laenusid tagasi maksta, siis see ärritab laenuandjaid. Abipaketi taga on ka Ameerika Ühendriikide raha. Loomulikult tõstetakse nüüd esile nõue, et Euroopa survestaks oma liiget. Kreeka asjade lahendamine on kreeklaste endi käes, kui aga Clinton aitab sellele kaasa Euroopa kui terviku ähvardamisega, siis võib see asjale ainult kasuks tulla.

Kas juttudel, et Kreeka euroalast väljalangemine tooks teistele riikidele mingeid raskeid tagajärgi, on üldse mingit alust?

Kreeka väljalangemisest pole praegu juttugi, räägime vaid sellest, et Kreeka suudaks oma lubadused uuesti lauale panna ja neid täitma hakata.

Kui kreeka rahva hääl ütleb midagi muud?

Valimisvõitluse ajal räägitakse jutte, mis võiksid valijatele meeldida, kuid see pole asi, mida ellu viiakse. On selge, et kui Kreeka valiks nüüd mingi teise tee, siis see läheks talle tunduvalt kallimaks.



Skandaalivältija lahkumine

Haapsalu kuurordiäris oma jõukusele aluse pannud Andres Lipstok (55) juhtis Eesti Panka alates 2005. aastast, vältides järjekindlalt konfliktidesse ja vastuoludesse sattumist. Panga pressikonverentsidel andsid tooni hoopis asepresidendid.

Kolm aastat tagasi levisid meedias kuuldused, et Eesti Panga nõukogu esimees Jaan Männik soovib Lipstokki, kelle tervis ootamatult halvenes, ametist lahti kangutada.

Reformierakonna asutajaliikmel ja parempoolse valitsuse maailmavaadet esindaval Lipstokil oli aga tugev seljatagune. Männik hakkas Lipstokki avalikult kritiseerima alles tänavu kevadel, heites panga juhatusele ette üle jõu käivate Maardu mõisa ja Kuressaare õppekeskuse pidamist. Lipstok suutis vältida avalikku vastasseisu Männikuga.

Baptisti koguduse pastori perest sirgunud Lipstok andis oma võimekusest märku juba pärast Tartu ülikooli rahanduse ja krediidi eriala lõpetamist. 1980. aastal sai temast Haapsalu rajooni rahandusosakonna juht, üheksa aastat hiljem 32-aastasena enneolematult noorelt Eesti NSV rahandusministri asetäitja.

Lipstoki allkiri jäi kaunistama Eesti Panga poolt jaanuaris 2007 käibele lastud kahe- ja kümnekrooniseid rahatähti.