Kreeka keskmine netopalk on 1004€, mis jääb küll kõvasti alla Lichtensteini 5645€-lisele kuusissetulekule, kuid on siiski kõrgem kui Balti riikides teenitav (Eestis 832€, Lätis 601€ ja Leedus 544€). Kreeka elatustase on ka naaberriikide suhtes kõrge - keskmine palk ületab teisi Balkani regioonis 2 kuni 3 kordselt.

Enne 2012. aastat oli miinimumpalk Kreekas üle 800€, kuid laenukriisi tõttu vähendati seda pea veerandi võrra. Hetkel on kuumiinimum 684€, mis on umbes poolteist korda kõrgem kui Eestis. Seega on töötav kreeklane Euroopa keskmisega võrreldes üsna jõukas.

Lisaks kõrgele palgale saab keskmine kreeklane ka korralikku pensioni. Enne laenukriise pakkus riik oma elanikele väga soodsat paketti: riigiteenistuja sai pensionile jääda enne 60 aastaseks saamist ja pensionit maksti 14 osas, milleks oli 80% eelnevast palgast. Võrdluseks, Saksamaal on pensionieaks 65 aastat ning väljamakseteks kõigest 70%.

Alates 2010. aastast on errumineku tingimused aga karmistunud: üldine pensioniiga tõusis 67 aastani ning väljamaksed toimuvad 12 osas. Sellegipoolest kulutab Kreeka Euroopa Liidu riikidest pensionitele kõige suurema osa oma SKP-st. Seda seetõttu, et 20% ehk lausa viiendik populatsioonist on üle 65 aastased.

Kuigi võib tunduda, et Kreeka pensionärid on heal elujärjel, siis reaalsuses on pilt teistsugune. Riigi pensionikulud on küll suured, kuid need jagunevad mitme miljoni pensionäri vahel, mistõttu elavad pea pooled neist alla vaesuspiiri ehk 665 euroga kuus.

Tihtipeale on pension ka Kreeka perede peamiseks sissetulekuks. 60% riigi noortest on töötud ning paljud otsivad võimalust jääda varakult pensionile, sest ei suudeta leida tööd. Tervelt miljon pensionisaajatest on alla 65 aasta vanused.

Kuigi Kreeka kulutab kallile pensionisüsteemile suuri summasid, ei ole kõigi pensionäride heaolu tagatud. Paljud peavad toime tulema alla vaesuspiiri ning ülal pidama ka töötuid pereliikmeid. Seetõttu on Kreeka valitsusel raske nõustuda IMF-i plaaniga vähendada sotsiaaltoetusi ning reformida pensionisüsteemi.