Valitsus sai tänasel istungil ülevaate stabiliseerimisreservi varadest. Stabiliseerimisreservi neljanda kvartali tulusus aasta baasil oli 0,35 protsenti, samas kui tulususe hindamiseks ja võrdluseks kasutatava normportfelli tulusus oli 0,09 protsenti, teatas rahandusministeerium.

Möödunud aastal paigutati stabiliseerimisreservi 29 miljonit eurot. See koosnes riigi 2014. aasta korrigeeritud konsolideerimata rahavoolisest ülejäägist mahus 24,7 miljonit eurot ja Eesti Panga kasumieraldisest mahus 4,3 miljonit eurot. Otsus riigi rahavoo ülejäägi paigutamisest reservi tehti koos riigi 2014. aasta majandusaasta koondaruande kinnitamisega novembris.

Reservi vahenditest ligi kaks kolmandikku (65,5 protsenti) on investeeritud väga madala krediidiriskiga euroala valitsuste võlakirjadesse ning ülejäänud kolmandik (34,5 protsenti) valdavalt euroala pankade võlakirjadesse ja hoiustesse.

Suurima osakaalu paigutustest moodustavad Belgia riigi võlakirjad (18,3 protsenti portfellist), Prantsusmaa riigi võlakirjad (16,8 protsenti portfellist) ja Hollandi päritolu panga Rabobanki võlakirjad (16,5 protsenti portfellist). Reservi investeeringutest moodustavad võlakirjad 90,2 protsenti ning hoiused ja kontojääk 9,8 protsenti.

Stabiliseerimisreservi vara paigutamise eesmärk on eelkõige tagada vara väärtuse säilimine. Valuutariski reservi vara paigutamisel ei võeta, kogu reserv on europõhistes varades. Teiseks peab reservi olema võimalik vajaduse korral kiiresti kasutusele võtta, mistõttu on teine eesmärk tagada kõrge likviidsus. Reservi vara paigutamise eesmärkidest on tulu teenimine alles kolmandal kohal.

Stabiliseerimisreserv loodi 1997. aastal mahus 44,8 miljonit eurot. 2009. aastal võeti stabiliseerimisreservist kasutusele 224 miljonit eurot maailma majanduskriisist tulenevate üldmajanduslike riskide vähendamiseks.

Reservi saab seaduse järgi kasutada üldmajanduslike riskide vähendamiseks, kriiside leevendamiseks eriolukorra, erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra või muude erakorraliste olukordade lahendamiseks. Samuti võib reservi kasutada finantsasutustele likviidsus- või maksevõimega seotud raskusi või makse- ja arveldussüsteemides olulisi tõrkeid põhjustada võiva finantskriisi lahendamiseks või ennetamiseks.